Võlla küla Peetri talu perenaine ja suur lillearmastaja Silvi Õnne lõi üllatusest kahte kätt kokku, kui nägi peenral valged õied uuesti valla ajanud anemoone.

“Kordagi ei ole need lahti läinud sügisel, mitte kunagi,” püsib imestus naise näol. “Nad õitsevad tavaliselt kevadel mai lõpus ja juuni alguses, see oli tõesti mulle üllatus, 30 aasta jooksul esimest korda näen.”

Tänavu teist ringi on oma kollased õiesilmad kraavipervel pärani ajanud varsakabjad.

Taevasiniste õitega uudistab suvesoojusega kohale jõudnud sügist meelespeapuhmas.

“Kuldnokapuuri peal laulsid kaks kuldnokka täna hommikul, ju on siis nemad ka aru saanud, et kevad hakkab tulema,” räägib perenaine looduse kiiksudest. “Ja pääsukesed tahtsid hakata kuuri räästa alla jälle pesa tegema, takistasime neid, sest ega poegi ju enam haududa jõua, talv tuleb peale.”

Tumepunased sametised lõvilõuad, kollased päevakübarad, tumesinised lobeeliad, lõheroosad ja valged floksid kirendavad avaras aias peenardel.

“See siniste õitega kelluke, mille nime ma ei teagi, õitseb ka teist korda, esimene oli mai alguses,” viitab Silvi Õnne kiviktaimlale, mille taga Rootsi punase elumaja seinale on kinnitatud plaat “Are valla kaunim kodu 2007”.