Päike on paksu udupalaka varjus juba päris kõrgele Riisa raba kohale tõusnud, kui ta oma palgel esimest korda maa peale paista laseb.

Kastemärg kanarbik, sookail ja küüvits annavad nende vahel sahistavatele tuhmidele matkasaabastele kiiresti niisuguse moe, nagu oleksid nood viksiga üle tõmmatud. Puudutus omakorda pühib lehtedelt peene udupihu ning need löövad läikima, justkui oleksid värske lakikihi saanud.

Peaaegu igale jändrikule männile ja kiitsakate kaskede vahele on riputatud filigraanne juveliiritöö: tillukesed veatud veepärlid on lükitud peenikese ämblikuniidi otsa. Mõni neist ehetest on küllalt suur, et kaunistada setu naise rinnaesist, teine jälle pisike nagu vaese tütarlapse pärandus.

Töö peensuse poolest kannatavad kõik need ripatsid ja keed võrrelda kas või Cartier’ omadega, kuid erinevalt kuulsa meistri ehetest pole neid võimalik kaela panna. Nii mõnigi kärbseproua on küll proovinud ennast ahvatleva pärlivõrguga ehtida, kuid head nahka pole sellest saanud.

Kõige enam jäävad inimestele silma — vahel ka sõna otseses mõttes — puude vahele riputatud vertikaalsed võrgud. Selliseid koovad näiteks ristämblikud (Araneus), kes armastavad istuda oma veidi kaldus püünise alumisel küljel. Kehva nägemise tõttu ei pruugiks nad saagi lõksu langemist märgatagi, kuid õnneks on ämblikel tundlikud jalad, mis kohe võrgu võnkumisest teada annavad.

Ämblik, keda õnnetu ohver kleepuvate niitide küljes sipeldes ise kohale kutsub, kebib seejärel temani ja mässib ta korralikult sisse nagu hoolas ema armsa lapse. Võrgus võib ta liikuda liimivabadel tuginiitidel turnides või hoopis «köiega» kiirelt alla tuhiseda, nagu Tarzan liaaniga teha tavatses.

Oma saaki ei hakka ämblik kohe kugistama, vaid süstib talle kõigepealt hammustades mürki. See mitte ainult ei tapa putukat, vaid marineerib ta ka korralikult pehmeks, nii et ämblikul pole vaja teha muud, kui ta tühjaks imeda. Kõva kesta järamisega ei hakka ämblik vaeva nägema — see jääb võrku tilbendama nagu tühi taara.

Säästlikud ämblikud

Rohkem kui poole tuhande Eestis elava ämblikuliigi viljeldav arhitektuur võib erineda samavõrra kui barakk barokist. Seda isegi juhul, kui jätta kõrvale need paljud ämblikulised, kes üldse võrku ei koo.

Tavalise vertikaalse võrgu meistrite kõrval oli sel udusel hommikul Riisa rabas kõige enam esindatud kaks koolkonda.

Madalal puhmaste vahel ootas ettevaatamatuid putukaid tuhandeid võrke, mille kõige tihedam külg oli maapinnaga paralleelne. Samas ei võinud ka horisontaalsuunas lendajad ennast nende läheduses turvaliselt tunda, sest toekast vundamendist said alguse veidi hõredamad seinad, mis kerkisid rõhtsalt umbes viie sentimeetri kõrgusele.

Paljude mändide oksatippudesse olid kootud väiksed, hõredast niidist mütsid, mis ei ulatunud esimese hargnemiskohanigi. Vahest on selliste lõksude ülesanne püüda neid, kes tahavad männipungadest matti võtta?

Südapäevaks oli aga raba neist juuspeentest looridest otsekui puhtaks pühitud, nagu oleksid ämblikud kalamehed, kes võrgud ööseks merre viivad ja hommikul need jälle välja toovad.

Väga kaugel tegelikkusest niisugune võrdlus polegi, sest näiteks ristämblikud ehitavad iga päev uue võrgu. Esmapilgul tundub see küll priiskamisena, kuid võttes arvesse, et vana võrgu söövad nad ära ja lasevad materjali sel moel uuesti käiku, oleks inimestel ämblikelt säästva renoveerimise osas mõndagi õppida.

Hall joon viib üle soo

Ämblike kadumine ei tähenda siiski, et raba tühjaks jääb. Isegi laudteelt kõrvale astumata kohtab loomakesi peaaegu igal sammul. Kui mitte keegi teine, siis vähemalt mõni juustesse tükkiv põdrakärbes on alati valmis seltsi pakkuma.

Hallidest haavaplankudest laudrada lookleb heleda joonena läbi kanarbikuväljade valgetäpilise roheluse, üle punase turbasambla ja mööda mustavatest laugastest. Rohelise-punasekirju tirts, kes ennast kümnete röövikute eeskujul lauale päikse kätte sooja on seadnud, hakkab hõbehallil taustal juba kaugelt silma. Kui aga tõsta ta oma loomulikku keskkonda samblavaibale, on tema mimikri nii täiuslik, et ta kaob peaaegu jäljetult.

Kui rohutirtsu muudab laudtee kergesti märgatavaks, siis matkaja ettevaatlikud sammud teeb pehme plankrada nii märkamatuks, et tedrekana laseb endale peaaegu pähe astuda, enne kui rabinal lendu sööstab.

Riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni spetsialisti Meelis Suurkase teada elas Riisa rabas veel üsna hiljuti ka tedre Eestis üliharuldane sugulane rabakana ehk rabapüü. See aga, et ta praegugi seal resideerib, pole kahjuks kindel.

Kahe jõe rüpes

Riisa viiekilomeetrine matkarada viib läbi puisraba mändide vahelt, jõuab oma kaugemas osas laugaste ja älveteni ning juhatab enne ringiga algusesse naasmist Navesti äärde metsa alla.

«Riisa raba omapära ongi see, et ta paikneb Navesti kaldal,» räägib Meelis Suurkask. «Kui üle jõe asuva Saarisoo talu juurest tulla, peab esmalt päris kõrgele mäe otsa ronima, sest raba on selles kohas kuus-seitse meetrit veepinnast kõrgemal.»

Teisest küljest piirab raba Halliste jõgi, mille ääres paikneb talle nime andnud Riisa küla. Sealt pärit vana Riiside suguvõsa on ühe legendi kohaselt ristitud selle järgi, et nende esiisad olid suurt kasvu: der Riese tähendab saksa keeles hiiglast.

Arvatavasti see jutt siiski tõele ei vasta, sest kohanimena on Riisa märksa vanem. Päris kindlasti ei saa hiiglaseks kutsuda raba, sest Riisa on Soomaa viiest rabast väikseim, jäädes oma 1000 hektariga kõige suuremale, Kuresoole, alla lausa üksteist korda.

Vähe sellest, et Riisa raba on väike. Seegi kasin pind on Kõpu—Jõesuu maanteega kaheks jagatud! Soo õrna veerežiimi pole maantee Meelis Suurkase sõnul eriti rikkunud, sest see rajati kõige kitsamasse ossa, kus mineraalpinnas ulatub üsna kõrgele. Tõenäoliselt olid Riisa raba osad sellesama koha tõttu kunagi üldse teineteisest lahus.

«Teest palju rohkem kahju tekitasid kuivenduskraavid, mis kolhoosiajal freesturbavälja rajamise eesmärgil raba suuremasse ossa kaevati,» rääkis looduskaitsekeskuse spetsialist. «Õnneks jäi plaan toona katki ja nüüd hakkavad kraavid juba täis kasvama.»

Matkarada teeb tiiru raba väiksemas ja inimtegevusest puutumatumas osas. Esimene lõik sellest ehitati ligi kümme aastat tagasi ja aja möödumist on mädanenud laudadest mõnes kohas selgelt näha.

Kõige hullemaid lõike on Soomaa töötajad küll lappinud, ent kui teed ei ootaks järgmisel aastal täielik väljavahetamine, poleks seda enam ilmselt kauaks. Materjali hakatakse sohu vedama juba käesoleval sügisel või saabuval talvel ning kui uus rada valmis, tassitakse vanad lauad minema. Inimene ju kahjuks ei oska vana teedevõrku ära süües uut teha.