Roosna–Alliku põhikooli aednik Taimi Kõnnussaar tunnistab, et kamandamisega lapsi kooliaias tööle ei saa, peab kõpla eeskujulikult kätte võtma. Kasulik on ka igaks juhuks näidata, millist taime kõplaga rünnata.

Reedel on aednik Taimi (hämmastavalt sobilik eesnimi taimedega tegelejale – toim) Kõnnusaar pannud endale ette põlle ja askeldab juba kella seitsmest kooli köögis, sest sinna oli abiväge tarvis.

Aias oleks tööd küll, hektari jagu kartuleidki veel maas, aga vihmane ja tuuline ilm peenramaale ei meelita.

Laps kükitab kui jänes peenra vahel

Aednikutöö algab kevadel õunapuude lõikamise ja seemnete külvamisega ning lõpeb sügisel aedviljade koristusega. Talvel tööd iseenesest mõistagi pole.

Muidu aitab Taimi ka Helme Peekmannil parki korras hoida. «Ikka meeletu töö, mis tuleb teha,» märgib ta.

Taimi Kõnnussaare ülesanne on hooldada kooliaeda ja juhendada seal õpilasi. Roosna–Alliku põhikoolis peavad lapsed käima aiatööl, väiksemad kolm ja suuremad viis päeva.

Taimi tunnistab, et õpilasi tuleb ikka veidi kamandada, lihtne neid tööle panna pole. «See põlvkond ei taha tööd teha, üksikud, kellel on tööharjumus,» lausub ta. «Teised ütlevad, et neile ei maksta selle eest.»

See, et lapsed saavad süüa talvel oma kasvatatud juurikaid, pole õpilastele mõjus põhjendus.

Et õpilasi tööle saada, võtab Taimi nende nähes tööriista kätte, sest niisama kamandamisest ei tule midagi välja.

Kooliaias tehtud töö annab õpilastele hinde. Taimi hindab eelkõige kvaliteeti: peenar peab olema umbrohust puhas. Mõnikord muidugi juhtub, et peenar on nii puhas, et sinna ei jää ühtegi taime. «Maalapsed ei tunne taimi, isegi ei tee vahet, mis on rukis, mis oder,» sõnab ta.

Taimi meelest võiks maalaps ikka need asjad endale selgeks teha, sest võimalust ju on, linnalaps on see, kellel pole juhustki taimi näha.

Naljakaid juhtumeid on teisigi. Kord tuli üks tüdruk aiatööle, ema kapist võetud küünarnukini ulatuvad pitskindad käes, et rohima hakata. «Mõni teine istub kartulivao vahel ja mõtleb, et õpetaja teda ei näe, istub selle tunni ära, siis ikka teised hüüavad, kas meil on jänesed põllu peal,» seletab Taimi muheldes.

Muidugi juhtub, et aiatööl külg külje kõrval kartuleid kõblates jõuab nii mõnigi murejutt just Taimi kõrvu (näiteks õpetaja on paha ja paneb kahe), siis on ta lohutaja või nõuandja.

Lisaks kartulile on kooliaias õunapuid, marjapõõsaid, porgandeid, sibulaid, kõrvitsaid, päevalilli. Kõik kasvab keemiata ja nii–öelda põllumehe kulla ehk sõnniku peal.

Palliplats sundis põõsaid ümber kolima

Murelikult märkis Taimi, et kunagi oli kooliaed suurem, kuni otsustati teha osa palliplatsiks. «Pool aeda raisati niisama ära,» lausub ta.

Marjapõõsad istutati ümber teise kohta, kus suur saar võtab kogu maarammu ja üleüldse rikub suure osa kooliaiast ära.

Palliplats toob muret veelgi. Noored armastavad seal käia, lõhkuda ja jätta palju prügi maha. «Oleks võinud korraliku aia ümber panna,» sõnab Taimi.

Aiandust pole Taimi kunagi õppinud, kõik on tulnud kogemustega. Enne aednikuametit oli ta koolis koristaja. «Olen maalaps ja mul on ka põllumaa, teadmised tulevad ikka kodust kaasa,» ütleb ta.