Õunad. Foto: Eesti Maaülikool

Juustukerad. Foto: Eesti Maaülikool

Eesti Maaülikooli teadlaste eestvedamisel ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tellimusel valmis mahukas uuring „Bioloogilist päritolu kõrvalsaaduste ja tootmiskadude andmekogumise metoodika väljatöötamine ning tekkekogused“. Uuringu eesmärk oli luua terviklik metoodika, mis võimaldaks Eestis paremini kaardistada bioloogilist päritolu kõrvalsaaduste ja tootmiskadude (edaspidi saadused) tekkekoguseid ning parandada andmekorje praktikaid. Töö viidi ellu ajavahemikus 01.10.2024–10.09.2025.

2023. aastal keskendus uuring saadustele, mis tekkisid esmatootmises (põllumajandus, kalandus, metsandus) ning toidu- ja puidutööstuses. Kasutati mitmekesist metoodikat – ankeetküsitlusi, ekspertintervjuusid, dokumendianalüüsi ja kirjeldavat statistikat –, mille tulemusel koostati andmete kogumise metoodika 70 olulisema saaduse kohta. 38 saaduse puhul leiti tekkekogused olemasolevate andmete põhjal, ülejäänute puhul pakuti välja sobivad meetodid koguste määramiseks.

Näiteks tekkis Eestis 2023. aastal:

• 200 517 tonni hooldatava püsirohumaa niidet,

• 81 337 tonni haput vadakut,

• 93 665 tonni õlitaimede pressimiskooke ja -srotte,

• 765 041 hektoliitrit piiritusetööstuse praaka ning

• 20 206 tonni õlleraba.

Need on vaid mõned näited suuremahulistest kõrvalsaadustest, mille kasutuspotentsiaal on seni jäänud suures osas rakendamata.

Uuring toob esile, et andmekorje on killustatud – andmeid kogutakse mitmes registris, sealhulgas Statistikaametis, PRIA-s, Põllumajandus- ja Toiduametis ning Keskkonnaametis –, kuid sageli ei tehta vahet kõrvalsaadustel ja jäätmetel. See muudab olukorra ebaselgeks ja takistab saaduste väärindamist. Ettevõtete valmisolek andmeid koguda on ebaühtlane, kuid huvi selle vastu on märgatav. Paljud ettevõtted soovivad leida oma tootmisjääkidele paremat kasutusviisi või saada infot teiste ettevõtete saaduste kohta, et neid tootmissisendina kasutada.

Uuring rõhutab, et bioloogilist päritolu kõrvalsaadusi ja tootmiskadusid tuleb käsitleda eelkõige kui ressursse, mitte kui jäätmeid. Selline lähenemine on oluline nende väärindamise ja ringlussevõtu seisukohalt. Samuti toodi välja, et ettevõtete jaoks on andmehalduskulud sageli suurem koormus kui koguste otsene mõõtmine – eriti väiksemates ettevõtetes. Usaldusväärse andmekorje tagamiseks tuleb kombineerida otsese mõõtmise, kaudsete arvutuste ja eksperthinnangute kasutamist. Koostatud saaduste nimekiri ning andmekogumise metoodika peavad ajas arenema koos ringbiomajanduse valdkonna arenguga.

Oluline on ka paindlik õiguslik raamistik, mis võimaldaks selgelt määratleda saaduse staatuse muutumise tootmisprotsessi käigus – näiteks juhul, kui materjal liigub jäätmest kõrvalsaaduse kategooriasse või vastupidi. Seejuures tuleb arvestada ka ärisaladuse kaitse vajadusega ning tagada, et andmevahetus toimuks turvaliselt ja õiguslikult läbipaistvalt.

Tulevikku vaadates nähakse potentsiaalse lahendusena materjalipanka – digitaalset platvormi, mis ühendaks olemasolevad andmebaasid ja lihtsustaks ettevõtetevahelist teabevahetust kõrvalsaaduste kohta. Sarnane lahendus toimib Soomes Materiaalitori-nimelise keskkonnana, kuid selle Eesti oludesse kohaldamine eeldab lisaarendusi ja täpset õiguslikku raamistikku.

Uuringu tulemusi tutvustatakse 17. oktoobril Eesti Maaülikooli konverentsil „Ringbiomajandus ja innovatsioon“. Huvi korral on autorid valmis uuringu tulemusi tutvustama ka ettevõtetele ja asutustele – selleks palume ühendust võtta projekti juhi, professor Rando Värnikuga.

Allikas: Eesti Maaülikooli pressiteade