Eelmisel nädalal toimus vestlusring pealkirjaga „Kahejalgne – loomataudide kõige suurem risk!?“ ideega arutleda loomataudide, nende ennetuse ja nendeks valmisoleku üle. Osalejad tõid välja, et veelgi rohkem tuleb pöörata tähelepanu loomapidajate, aga ka reisijate teadlikkuse tõstmisele, et hooletu käitumine ei lõppeks loomade massilise haigestumise ja nende hukkamisega.

Loomataudide levik on tõusuteel, mis seab erinevatele osapooltele väljakutseid. Enamik loomataude on väga suure majandusliku mõjuga, sh tuues kaasa loomade massilise hukkamise. See omakorda mõjutab inimeste toidulauda ja toidujulgeolekut. Eestil on kogemus erinevate loomataudidega nagu näiteks lindude gripp ja sigade Aafrika katk. Siiski on kesk-Euroopas levimas suu- ja sõrataud, mida pole Eestis olnud üle neljakümne aasta. Samuti on üha põhjapoole liikumas taudid, mis olid justkui lõunamaade probleemiks, näiteks lammaste katarraalne palavik, väikemäletsejaliste katk, Lääne-Niiluse viiruse palavik.

Inimesel on kõige suurem roll loomataudide levitamises, koguni 40 protsendil juhtumitest on põhjuseks inimtegur. Näiteks on ühe ainsa loomapidaja vastutustundetu käitumine odavama lahenduse otsimisel, mille tagajärjeks oli Ühendkuningriigi suu- ja sõrataudi puhang 2001. aastal, kus laialdane loomataudi levik tõi kaasa 2000 farmis 6 miljoni looma hukkumise või hukkamise ja 8 miljardit naela majanduslikku kahju. PTA loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda peab oluliseks võtmesõnaks teadlikkust ning ennetust koostöös loomapidajaga ja loomaarstiga. „PTA kohaloleku eesmärk pole kontroll ja karistus, vaid veendumus halvima ärahoidmise võimekuses,“ ütles Kalda.

Agrone OÜ juhatuse liige Margus Muld märkis, et kesk-Euroopa suu- ja sõrataudi puhangud olid väga suureks äratuseks nii loomapidajatele, ametnikele kui poliitikutele. Tema sõnul tuleb palju tegeleda tehnika ja inimeste suure liikuvusega lautades ja territooriumitel. Ta lisas, et võrreldes Euroopaga, kus teadlikkus ja hoolsus on langenud, on Eesti farmerid keskmisest kõrgemal tasemel.

Eesti loomapidajate paremat taset kinnitas ka Maaülikooli professor Arvo Viltrop, kes tugines rahvusvahelistele uuringutele. Ta lisas, et Eesti on bioturvalisuses just seakasvatuse võrdluses oluliselt paremal tasemel.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindaja ja Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees Timo Vunder tõi välja, et ka veisefarmides on tarastamine moodi läinud. Seakasvatajad on aga tagantjärgi tarkusena öelnud, et oleks ka nad ise aedade püstitamise ja territooriumil liikumise piiramisega varem tegelenud, ei oleks vaja Eestis sellises mahus taudidega tegeleda. Vunder tõdes, et riske ei ole võimalik aga nullini viia, sest see tähendaks sisuliselt tootmise lõpetamist. Ta rõhutas usaldusväärsete partnerite olulisust ning lisas, et teenuse osutaja saab hästi aru, et eksimuse puhul ei ole ka nendel enam tööd ja leiba.

Maaülikooli professor Arvo Viltrop rääkis, et uuringutest on selgunud, et otsesuhtlus on loomaarsti ja loomapidaja puhul kõige olulisem.

Loomaarst Mariliis Lepikult tõi välja suhtumise vahe väike- ja suurtootja puhul. Samuti ta lisas, et tootjatel on vaja ka majanduslikku ressurssi, et oma teadmisi praktikasse viia. Ta esitas ka idee, et kuna loomaarstid suhtlevad nii suurte kui väikeste loomapidajatega, võiksid olla nemad olulised ühtse ja kokku lepitud info edasikandjad.

Nii Lepikult kui Viltrop tõid linnugripi valguses suure riskina välja kanad, kelle juurde ei peaks nii lihtsalt pääsema. Riski võib suurendada näiteks peagi saabuv avatud talude päev, mille puhul peab iga loomapidaja oma riske hindama.

Vestlusringis osalesid Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda, Agrone OÜ juhatuse liige Margus Muld, Maaülikooli professor Arvo Viltrop, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindaja ja Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees Timo Vunder ja Eesti Loomaarstide Koja esindaja ja loomaarst Mariliis Lepikult.

Allikas: Põllumajandus- ja Toiduameti 27.06.2025 pressiteade