Põhjust, miks sinivetikad Tamula järves õitsema puhkesid, tuleb ilmselt otsida järve kaldal hoogustunud inimtegevusest, leiab Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse laborant Aimar Rakko. Mürgine vetikas kaob, kui väheneb tema eluks vajaliku fosfori hulk järvevees.

„Midagi on väga valesti läinud,” ütles laupäeval Tamulast sinivetikaproove võtnud Rakko. Tamula kaldal avanenud vaatepilt võttis ta esmalt sõnatuks, sest ta oli ette kujutanud hoopis leebemat olukorda. „Teen ise ka mõned pildid õpiku jaoks,” ütles ta.

Sinivetika õitselepuhkemine Tamulas oli Rakko sõnul prognoositav, kuid mitte nii suures ulatuses, nagu see läinud nädalal juhtus. „Juulis võtsin Roosisaarelt proove ja siis olid juba sinivetika alged näha,” lausus ta.

Sinivetikate vohamisel võib olla mitu põhjust. „Kas on mitu soodsat tingimust, nagu tuulevaikus ja soojus, koos mõjunud või on kuskilt solki järve lastud,” ütles Rakko. „Võimalik, et kuskil on järvesetet üles aetud, keegi on järve põhja puhastanud.”

Järveveest vajab sinivetikas õitsemiseks ainult fosforit, sest lämmastiku püüab ta kinni õhust. Kui keegi on järve põhja ladestunud fosfori üles paisanud, on üks eeldus sinivetikate vohamiseks loodud. Rakko kinnitusel ei pea selleks tingimata Tamula põhja segi pöörama ega järve rannajoont muutma, sest vetikas võis Tamulasse jõuda ka Kubja järvest.

Tamula kaldal laupäeval avanenud vaatepilt annab põhjust järve tervise pärast muret tunda, aga esmalt tuleb Rakko sõnul oodata, mis sünnib aasta pärast. Kui ka järgmisel suvel peaks sinivetikas õide puhkema, on see kinnitus, et järvega on midagi lahti.

„Mõned järved ongi sellised, et õitsevad pidevalt,” jätkas Rakko. Aga need on tema sõnul väikesed ja väga reostunud järved, mille hulka 231 hektari suurust Tamulat ei arvata.

Et järve ümber pole põllumajanduslikku tegevust, ei saa sinivetika õidepuhkemises väetisi süüdistada. Nii tuleks Rakko sõnul pigem vaadata, kas kuskil ei juhita järve puhastamata reovett. Samuti on vaja järve-äärsel arendustegevusel silma peal hoida.

„Hea, et see ei juhtunud augustis. Sellisesse solki ei lähe ju keegi ujuma,” ütles Rakko.

Looduslikku vaenlast sinivetikal pole. Tema õitsemiseks elutähtsa fosfori vähendamiseks pole mõtet järve põhja välja vahetada, sest see on liiga kallis töö ja sel pole garantiid. Seetõttu tuleb oodata, millal vesi järves vahetub ja fosfori hulk vees väheneb, ning loota, et reostus ei suurene ning rannajoont segi ei pöörata. Paraku on Tamula võrdlemisi vähese läbivooluga järv.

Kas Tamulast leitud sinivetikad on toksilised või mitte, selgub Rakko sõnul kuu lõpus. Õitsevat vett ei maksa tema soovitusel kasutada.Eriti ohtlik on sinivetikas hobustele ja veistele, kuid ka koera ei tasu rohelisse ollusesse lasta.

Rakko sõnul ei ole võimatu, et sinivetikas jätab toksilise jälje Tamula kalastikule. Kaladesse kuhjunud sinivetikate toksiinid võivad inimorganismi sattudes kaasa tuua Haffi haiguse, mille tundemärkideks on kõhulahtisus ja hallutsinatsioonid.

„Ei ole kuulnud, et Eestis oleks seda esinenud. Kui ongi, siis on seda ilmselt peetud toidumürgituseks,” lisas Rakko.

Esmaspäevaks oli sinivetikaid laupäevaga võrreldes oluliselt vähem.