Tänavuse jaheda kevadega on ka kuuse-kooreüraski lendlus jäänud hilja peale. Viimaste nädalate soojemad ilmad on aga nende arvu Riigimetsamajandamise keskuse ja Keskkonnaagentuuri seirepunktides suurendanud. Lendlus muutus aktiivsemaks 20. maist, kui üraskeid leiti juba peaaegu kõikidest seirepunktidest nii feromoonpüünistest kui ka koore alt.  27. maiks oli kuuse-kooreüraski arv feromoonpüünistes juba väga suur.

Kuuse-kooreüraski püünispuud on soovitav mõne nädala jooksul pärast puude asustamist ja haude rajamist metsast välja vedada saeveskisse töötlemiseks. Sobivaim aeg selleks on siis, kui koore all on üraskite munad ja nukkumata vastsed. Reeglina võiks see juhtuda meie oludes mai lõpu poole või hiljemalt juuni esimesel poolel, kuid kindlasti enne jaanipäeva. Vaid sel juhul ei jõua üraski esimese põlvkonna valmikud veel kooruda ja sobivate tingimuste korral järgmise haudme ehk teise põlvkonna rajamiseks uusi puid asustada.

Mardikate lahkumist koore alt mõjutab ka ilmastik. Jahedate ja vihmaste ilmadega jäävad mardikad koore alla kauemaks kui sooja ja kuivaga. Asustatud puult lahkumise aega mõjutab ka üraskite asustustihedus – kui üraskite arvukus puudel on hõre, siis jäävad vanamardikad puule pikemaks ajaks ning kaevandavad pikemad käigud kui suure asustustiheduse korral.

Harilikult asustab kuuse-kooreürask nõrgestatud või äsja hukkunud kuuski. Kui aga nende arvukus kasvab soodsates oludes väga suureks ja nõrgestatud puid enam ei jätku, siis on nad hulganisti koos rünnates võimelised asustama ka terveid kuuski. Lisaks püünispuudele tuleb üles töötada ka kevadel asustatud tormikahjustus ja värskelt asustatud.

Jälgi ka iganädalasi seirekokkuvõtteid ja soovitusi Keskkonnaportaalis.

Allikas: Keskkonnaagentuuri 30.05.2025 pressiteade