Äsja Botnia ja Soome lahest avastatud niidirullisuurune võõrliik Mnemiopsis leidyi võib soodsate asjaolude kokkulangemisel Läänemere kalade toidulaua mõne aastaga tühjaks süüa, kirjutab Aivar Õepa.

Soome mereuuringute instituudi uurimislaeva Aranda äsjalõppenud ekspeditsioonil Ahvenamaa, Botnia lahe ja Soome lahe vetes avastasid teadlased planktoniproovidest mitmel korral väga arvukalt kammloomade hõimkonda kuuluvat Ameerika vetest pärit võõrliiki Mnemiopsis leidyi.

Ilmselt laeva ballastveega Läänemerre sattunud liigile sobivad meie mere temperatuur ja soolasus, samuti pole tal siin arvukaid looduslikke vaenlasi.

Seega võib Mnemiopsis leidyi suhteliselt segamatult paljuneda, ning et ta toit on sama, mis väiksematel ja noorematel kaladel ja kalavastsetel — plankton —, võib ta tõsiselt ohustada eelkõige Läänemere pelaagilisi kalu: räime ja kilu.

Tartu Ülikooli mereinstituudi vanemteaduri Henn Ojaveere sõnul ei ole Eesti vetes võetud zooplanktoni proovidest Mnemiopsist veel leitud. Siiski on osa suvel kogutud proovidest veel analüüsimata, sestap ei saa Mnemiopsise leide välistada. Seda enam, et Soome lahe lääneosas on see võõrliik täiesti olemas.

Ohtlikem võõrliik

Mullu leiti Mnemiopsis leidyi'd Rootsi lõunarannikult ja Kattegati väinast. «Tänavused Mnemiopsise leiud Botnia ja Soome lahest näitavad, et suure tõenäosusega esineb liik ka Eesti vetes,» märkis Ojaveer.

Ojaveeri sõnul kujutavad kõik võõrliigid endast potentsiaalselt väga suurt ohtu.

«Kuid põhimõtteliselt võib Mnemiopsis olla seni ohtlikem Läänemerre sissetoodud avavees elutsev liik,» ütles Ojaveer. «Mitmed mõjurid töötavad Mnemiopsise kasuks: liigi keskkonnatingimuste lai tolerants, suur paljunemisvõime ja viljakus, toidubaasi ning arvukate vaenlaste puudumine Läänemeres.»

Millal avaldub Mnemiopsise mõju Eesti ja Läänemere kalavarudele?

«Oleneb, kui kiiresti saavutab Mnemiopsise populatsioon arvukuse, mille tulemina ta mõju ilmneb,» selgitas Ojaveer. «Musta mere näitel võiks ka meil rääkida skaalal viiest kuni kümne aastani.»

Mnemiopsise peatamiseks ei saa Ojaveeri sõnul enam tegelikult midagi teha. «Maailmas ei ole teadaolevalt ühtki näidet, kus mõnda juba juhuslikult sissetulnud vee-võõrliiki on suudetud ökosüsteemist välja tõrjuda. Praegu on ilmselt ainus variant loota parimat,» nentis ta.

1982. aastal avastati Mustast merest esimest korda Mnemiopsis leidyi. 1980. aastate lõpuks oli liik juba nii laialdaselt levinud, et suutis tühjaks süüa anšooviste ja teiste väiksemate kalade toidulaua.

Sõi Musta mere ruttu tühjaks

Selle tagajärjel vähenes mitme kalaliigi populatsioon Mustas meres kümme ja enam korda, sealsed kalurid jäid enamjaolt tööta. Samuti oli Mnemiopsise mõju näha juba toiduahela kaugemaski otsas — delfiinide hulk Mustas meres kahanes märkimisväärselt.

Seitseteist aastat hiljem levis Musta merre samamoodi juhuslikult, laeva ballastveega teine Ameerika päritolu kammloom Beroe ovata, kes toitub peaasjalikult ainuüksi Mnemiopsisest.

Mõne aastaga suutis Beroe vähendada Mnemiopsise asurkonda nii, et ökosüsteem hakkas taastuma. Siiski koosneb 90 protsenti Musta mere planktonist endiselt kammloomadest.

Nagu Mnemiopsis, talub ka Beroe laia soolsus- ja temperatuurivahemikku, seepärast kaaluvad vene teadlased tema viimist Kaspia merre, kus Mnemiopsis samamoodi kalade toidulauda tühjendab.

Musta mere laastamistöö võib teadlaste hinnangul korduda ka Läänemeres. «Läänemerre tuuakse aastas miljardeid tonne ballastvett, mis ilmselt sisaldavad sadu liike organisme,» tõdes Ojaveer. «Tegelikult ei tea keegi täpselt, millise potentsiaalse viitsütikuga pommi otsas me istume – pole põhjalikku riskihinnangut,» sõnas Ojaveer.

Kuid Mnemiopsise looduslike vaenlaste toomine Läänemerre ei ole praegu mõeldav.

Eestis, nagu ka mitmetes teistes riikides on võõrliikide loodusesse laskmine seadusega keelatud; seda saab teha vaid keskkonnaministri eriloal.

Vaenlast ei tohi sisse tuua

«Loodusliku vaenlase introdutseerimine on väga ettearvamatu tegevus. Kõigepealt tuleb hinnata riske, mida see endas kätkeb.

Uus liik uues keskkonnas tähendab olukorda, mille tulem on enamjaolt prognoosimatu.» rääkis Ojaveer.

Tema sõnul ei ole maailmas näiteid, kus ühe võõrliigi arvukust hoitakse teise võõrliigi abil teadlikult kontrolli all. Ka Musta merre saabus Mnemiopsise vaenlane Beroe ise, mitte inimeste otsesel kaasabil.

«Seega jääb meil üle oodata ja vaadata, mis juhtub ning vastavalt sellele teha mere elusvarude majandamise otsused,» rääkis Ojaveer. «Inimene saab paraku selle osa kalast, mis jääb järele võõrliikidest, hüljestest ja kormoranidest.»

Kas teate?

• Mnemiopsis leidyi on läbipaistev, pimedas helendav, sültjas ja ovaalne kammloomade hõimkonda kuuluv veeloom.

• Elab 4–32 kraadi soojas ja 3–39-promillise soolsusega vees.

• Inglise keeles kannab Mnemiopsis leidyi ka sea walnut’i ehk meripähkli nime.

• Mnemiopsis leidyi võib kasvada kuni kümme sentimeetrit pikaks ja läbimõõdult kahe-kolme sentimeetriseks.

• Liik meenutab meduusi, kuid ei ole meduusidega isegi lähisugulane.

• Liik toitub kalamaimudest, -marjast, planktonist ja väiksematest mereloomadest, mida hangib enda ümbruskonnast kombitsatega püüdes.

• Ajakirjanduses ka ekslikult kärgmeduusiks nimetatud Mnemiopsis leidyi on siinkandis nii uus ja võõras liik, et sel puudub isegi eestikeelne nimi. Nagu ka tema tõsiseimal looduslikul vaenlasel, teisel kammloomal Beroe ovata'l.

• 25-kraadises vees võib Mnemiopsis leidyi toota kuni 7000 muna päevas, tavaline päevatoodang on tal 3000 muna. Lisaks paljuneb liik pooldumise teel.

• Inimesele ega ka mereloomadele ja kaladele Mnemiopsis leidyi otseselt ohtlik ei ole, ka pole ta mürgine.