Keskkonnaministeeriumi kodulehele on riputatud Tiit Randveeru uurimistöö "Metskitse arvukus ja loendusvea määramine" 2006. aasta kokkuvõte. Selle leiab aadressilt: http://www.envir.ee/2390.
Siinkohal 18 lk pikkuse töö sissejuhatus ja kokkuvõte.
Sissejuhatus
Metskits on uluk, keda kõik teavad. Ka linnakooli õpilased suudavad metskitse looduses kohates ära tunda ja teda õige nimega nimetada. Jahimehed ja muud loodusinimesed teavad metskitse kohta enamat, näiteks seda, et tegemist on meie arvukaima sõralisega, kes moodustab suurima osa jahisaagist. Asjatundjatele on teada seegi, et nimetatud liik on põhiliseks saakloomaks hundile ja ilvesele ning oma elu algfaasis, s.o. tallena , ka paljudele keskmise suurusega kiskjatele. Salakütilegi on metskits kerge saak. Teadaolevalt hukkub väga palju metskitsi ka siinmail aeg-ajalt korduvatel rasketel talvedel.
Ja ometi on metskits kogu viimase aastasaja jooksul olnud meie arvukaim sõraline ja kütitud isendite arvu silmas pidades ka tähtsaim suuruluk. Seda vaatamata eeldatavasti väga kõrgele looduslikule suremusele. Viimasel aastakümnel on liigi arvukus isegi suurenenud. Tõenäoliselt on sellega kaasnenud ka muutused elupaigalises levikus.
Enneolematult intensiivne metsaraie ja sellest tulenevalt kättesaadava oksatoidu (ehk ka puhmarinde?) varu suurenemine on metsaelupaikade atraktiivsust kindlasti tõstnud. Liik, kes nii Kesk Euroopas kui varasematel aastatel ka meil eelistas elupaikadena põlde ja põldudega piirnevaid metsaalasid (metsatukki), on muutumas tõeliseks METSkitseks. See tähendab ühtlasi, et metskitse elu kulgeb nüüd inimsilma eest varjatumalt ja loendus, mis niigi komplitseeritud, on muutunud veelgi ebatäpsemaks.
Viimaste aastate jooksul on üha teravnenud metskitsekahjustuste probleem. Kui aastakümneid on metsakahjustustes peasüüdlasena nimetatud põtra, siis nüüd suhtuvad metsaomanikud sama negatiivselt metskitse tegevusse ja nõuavad liigi asustustiheduse vähendamist optimaalseni.
Seesama “optimaalne” nagu ka väikseim ja suurim lubatud arvukus/asustustihedus on fikseeritud jahimajanduskavades. Kahjuks on põhjust arvata, et vead metskitse tegeliku arvukus hindamisel on väga suured, mistõttu ka igasugused arutlused optimaalse (minimaalse, maksimaalse) arvukuse ümber muutuvad üsna mõttetuks.
Järgnevalt üritame leida kinnitust oma arvamusele, et metskitsi on arvatust rohkem ja ligikaudugi hinnata tegelikku arvukust. Ühtlasi arutleme selle üle – kas üldse ja kui jah, siis millise täpsusega ja mil viisil metskitsi loendada ning millest lähtudes ja kui täpselt reglementeerida metskitsejahti. (...)
Kokkuvõtteks
Jättes keskmise asustustiheduse arvutamisel kõrvale teistest oluliselt erineva Märjamaa ja Haimre JP loenduse andmed (võib olla mõjutas seda metskitsede koondumine kuivematele aladele), saame tulemuseks 63 metskitse 1000 ha kohta. Seda on 2,4 korda enam, kui järeldub 2006 a. ametlikust loendusest, mis näitas, et Eestis elutseb 61 000 metskitse ehk keskmiselt 26 isendit 1000 ha kohta. See koefitsient (2,4) on leitud küll väga vähese tõestusmaterjali põhjal, aga julgustavalt mõjub teadmine, et umbes sama tulemus on saadud ka totaalküttimisel.
Ekstrapoleerides seda proovialadel leitud asustustihedust (jõumeetodil) kogu Eesti territooriumile võime välja arvutada liigi arvukuse ja see on umbes 140 000 -150 000 isendit.
Lähtudes eeldusest, et metskitse arvukus kevadel on umbes 150 000 ja see on stabiilne, oleks asurkonna “käive” umbes järgmine: Kevadel, enne järglaste sündi oleks asurkonnas 49 500 (33%) isas- ja 100 500 (67%) emaslooma. Viimastest umbes 80 000 on vanemad kui 2 a., seega osalevad sigimises. Oletades (tagasihoidlikult), et viimased sünnitavad keskmiselt 1,7 talle, saaks nende koguarvuks 136 000. Esimestel elukuudel sureb talledest 38%, seega jääb neid septembrikuu alguseks/keskpaigaks
järele ca 84 500, moodustades 38 – 39% asurkonnast. Kogu asurkonna suurus jahihooajal on umbes 225 000 isendit. Stabiilse arvukuse korral peaks siis aastas surema (v.a. vastsündinute kadu) 75 000 metskitse. Sellest ca 12 000 moodustab küttimine ja küttimispraak. 63 000 isendit ehk pisut rohkem kui loendati 2006 a. kaob muudel põhjustel, milleks on kiskjad, salaküttimine, liiklusõnnetused jne. Tegelikult, kuna arvukus on kasvamas, pole looduslik suremus küll nii suur, aga ikkagi ulatuslikum, kui üldiselt osatakse arvata.
Eelnevast tuleneb rida küsimusi.
** Kui küttimine moodustab vaid 15-16% metskitsede suremusest (tegelikult veel palju väiksema osa, kui arvestada ka tallede suremust esimestel elukuudel), siis kuivõrd üldse võib siinset metskitseasurkonda küttimisega ohjata?
** Igatahes, küttimise planeerimisel ei tohi me eufooriasse sattuda. Peame arvestama sellega, et suurem osa populatsioonist ei ole niikuinii jahimeeste poolt kasutatav. Edasi – kui palju ja kas üldse on võimalik praeguses situatsioonis, s.t. suhteliselt kõrge suurkiskjate asustustiheduse juures, kompensatoorne küttimine metskitse puhul. Talvist suremust on ehk võimalik ette näha ja viletsamate isendite eelisküttimisega ennetada (n.ö. saak kätte saada), aga kiskjad vajavad ikkagi toitu.
** Kuidas jätkata arvukuse statistikat? Millega seletada laiemale üldsusele ja ka iseendale metskitse arvukust kujutavas aegreas tekkivat jõnksu ja kas seda üldse ongi vaja põhjendada?
** Kas metskits on suuruluk või väikeuluk? Kas see, et me ei suuda arvukust (ja selle muutusigi) hinnata ning et me ei suuda arvukust adekvaatselt reguleerida, on piisav, et
suhtuksime metskitse kui väikeulukisse? See on kõige olulisem küsimus.
Leian, et nendele vastamine nõuaks erinevate huvigruppide esindajate arupidamist ja nn. poliitilisi otsuseid.
Allikas: Erametsakeskuse 29.08.2007 uudis.
