Tartu ülikooli botaanikaaia direktori Heiki Tamme sõnul ei tulnud jõepoolse värava kõrval asuva elulõngaaia rajamiseks ühtegi teist taime välja visata. „Varem asusid selle koha peal haldushoov, kuurid ja viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel neist ühes koguni hobune. Kuna tiigitagune on praegu külastajate jaoks kasutamata, siis tahame edaspidi rajada ka elulõngade aiast pojengide juurde kulgeva ringtee,” rääkis Tamm.

Ülikooli ja põllumajandusministeeriumi vahelise lepingu järgi lasub Tartu botaanikaaial ülesanne ilu-, maitse- ja ravimtaimede geneetilist ressurssi ka koguda ja säilitada.

Seetõttu on vastavatud aias väljas ka 40 Eestis aretatud elulõngasorti. Külastajad saavad ka küsida, kust huvi pakkuva sordi istikuid saada.

Eesti sordid on hinnatud ka Põhjamaades. Botaanikaaia aedniku Olesja Volkova sõnul istutatakse suve esimesel poolel elulõngade aeda ka muid taimi, et lilleilu saaks seal juba varem nautida. „Ega see elulõngade kasvatamine nii väga lihtne ole. Soovitan enne nende kasvatama hakkamist ikka mingi käsiraamatu läbi lugeda,” arvas Volkova.

Elulõngad jagunevad kahte rühma: suure- ja väikseõielised. Suureõielised elulõngad on enamasti inimese aretatud hübriidid, väikseõielised metsikud liigid ja nendest aretatud sordid. Suureõielise elulõnga istutuskoht peaks olema päikesepaisteline ja varjatud tuule eest. Varjus kasvavad taimed õitsevad hiljem. Väikseõielised liigid ja sordid sobivad ka varju, puude võradesse ning aedade najale. Sobivaim istutusaeg on mai, juuni või september. Suureõielised elulõngad õitsevad juuli keskpaigast oktoobrikülmadeni. Väikseõielised olenevalt sordist mai algusest kuni septembrini.

Kuna meie tingimustes ei säili suureõieliste elulõngade võrsed üle talve, siis tuleb sügisel oktoobris varred lõigata 10– 15 sentimeetri pikkuseks ning katta. Kuna väikseõielised looduslikud elulõngad õitsevad eelmise aasta võrsetel mais-juunis, siis ei tohi vanu võrseid lõigata. Eesti oludes need liigid katmist ei vaja. Koos elulõngaaiaga avatakse ametlikult ka sealt mööda minev kivitee.