Reigi koguduse 380. aastapäevaks ehiti Kõrgessaare vallas Reigi külas asuv 205aastane kirikuhoone 62 meetri pikkuse kuuseokstest punutud vaniku, 55 valge liilia ning paarisaja erineva õiega, mis kenasti lilleseadetesse sätitud.

Ehitud kirik oli rahvast täis ning sünnipäevajutluses kutsus külalisena jutlustanud peapiiskop-emeeritus Kuno Pajula inimesi lisaks vabadusele pidama au sees ka võrdsust, vendlust, rahu, õiglust ja ka loodust. “Rõõmu tegi, et kirikus oli nii palju rahvast nagu jõululaupäeval ja see, et Reigi rahvale kirik ikkagi korda läheb,” ütles Reigi ja Kärdla koguduste õpetaja Hüllo- Kristjan Simson ning tõdes, et küllap paljud tulidki just kiriku lilleehteid vaatma. Sellest, kuidas kiriku lilledega ehtimine teoks sai, rääkisid üks lillekiriku algatajatest, Kõrgessaare abivallavanem Katrin Sarapuu ja kujundaja florist Laili Lutsar.

Missugune kogemus on floristi jaoks ehtida suurt ja vana kirikut selle sünnipäevapeoks?

Florist Laili Lutsar (LL): See on ainulaadne kogemus ja ma olen hästi rahul, et mul selline võimalus tekkis. Suuremõisa tehnikumi lõpetamisest ja floristidiplomi saamisest on mul nüüd paar aastat möödas, aga praktika ajal mul polnud võimalust nii suurt tööd teha. Usun, et ka Suuremõisa tehnikumi praktikantidele, kes siin abiks olid, oli see Hiiumaa tingimustes ainukordne kogemus, teha tööd nii hea materjali, nii heade vahendite ja samuti nii vastutusrikka ülesande kallal – kogu tehtu pidi kenasti säilima-püsima mitu päeva. Mina isiklikult olen väga rahul.

Kaua kiriku kaunistamine aega võttis ja kui palju oli abilisi?

LL: Minu Suuremõisa kursusekaaslasi oli abiks neli, lisaks veel kümmekond tehnikumi praktikanti. Selle, mis siin kirikus rahvale näha, vanikute ülespanemine ja lilleseaded, tegime ühe päevaga, hommikul kella poole kümnest õhtul üheksani. Lauka külaseltsi naised olid need lahked inimesed, kes nõustusid pärjad-vanikud punuma. Mina käisin neile ainult natuke töövõtteid õpetamas, aga nad said väga kenasti ka ise hakkama ja leiutasid nii mõnegi nipi, kuidas kiiremini punuda.

Tegelikult hakkas töö pihta juba kevadel, kui Katrin (Sarapuu) minuga rääkima tuli. Tuli kontseptsioon välja mõelda ning eelarve kokku panna, arvestada, mis kuupäevaks liiliad tellida, et need õigeks ajaks lahti läheksid – tööd on tegelikult jagunud kuuks ajaks. Ja muidugi on mul abiks olnud kogu mu pere – kui neid mul nö selja taga poleks, poleks ka kirge ega tahtmist teha niisuguseid asju, nagu ma teen.

Kuidas sündis kiriku kaunistamise ideelahendus?

LL: See oli minu nägemus, mis lihtsalt tuli kuskilt, kust kõik niisugused asjad tulevad – eks kogemusest ja sellest, mida sa kusagil näed. Paned seda pilti kokku ja teed tööd ning iga päev püüad mingisuguseid nüansse juurde tuua. Lilleseadet õpetas mulle Suuremõisas Taavi Tuulik, kes on fantastiline inimene ja fantastiline õpetaja.

Praegune kogemus on hea selleks, et nüüd oskan oma järgmisi suuri tegemisi planeerida juba palju paremini. Igast asjast õpid ju midagi. Siingi on seadete juures vead, mida ainult mina tean ja mida keegi teine üldse ei näegi. Mina tean neid ja tean ka seda, kuidas järgmisel korral kõike veel paremini teha. Usun, et sama kogemuse said ka kõik need praktikandid, kes siin ametis olid.

Kas teie suhe Reigi kirikuga muutus kiriku ehtimisega?

LL: Sain Reigi kirikust oluliselt rohkem teada. Kasvõi seda, et liilia on Ungern- Sternbergide vapilill. Natuke enam tean nüüd kiriku tausta, aga kas see mingi muutuse põhjustas – eks seda näitab aeg. Minu kodukirik on Räpinas, kus ka minu süda ja hing – sinna lähen ma tõesti täiesti teistsuguste tunnetega, kui ükskõik millisesse teise kirikusse. Aga kõik võib olla. Ma ei oska seda praegu ütelda. Mingi jälje hinge jätab iga sündmus.

Aga praegu on hinges suur tänutunne kõigi vastu alates Katrin Sarapuust, kes sellise idee peale tuli ja meid üles leidis. Tänulik olen Suuremõisa praktikantidele, kes appi tulid, Lauka naistele ja kõigile, kes me siin rakkes olime. Reede õhtul, kui me kirikut kaunistasime, saime tõeliselt külmavärinaid tekitava elamuse. Kui kõik olid ära läinud ja me Katriniga kahekesi jäime, panime korraks kirikuuksed kinni ja tegime siis uuesti lahti. Oli selline elamus, et ahh!

Täna võiks siin lausa ööbida – nii ilus! Kirik oli nii ilus ja võimas ja täiesti teistsugune kui täna, mil siin oli rahvas oma energiaga. Siis olid kirikus ainult lilled ja see oli kirjeldamatu tunne, mis on natuke teistsugune nende jaoks, kes kirikut ehtisid, kui nende jaoks, kes seda nüüd valmina näevad. See on super!

Ma olen tõesti iseenda üle uhke, olen uhke nende üle, kes kõik appi tulid ja uhke Suuremõisa tehnikumi üle, mis on kohalikule rahvale pakkunud võimaluse õppida sellisel erialal. Turistid käisid päeval läbi ja uurisid, mis teil siin toimub, kas pulmad või matused. Meie vastasime – ei, meil on lihtsalt kiriku sünnipäev! Minge ja rääkige oma kodukandis, kuidas Hiiumaal kiriku sünnipäeva peetakse.

Kuidas läheb teie väikesel lillekauplusel Helleborus, mille avasite mõni aega tagasi Kõrgessaares kaupluses A ja O?

LL: Niikaua, kui see kauplus olemas on, niikaua läheb hästi. Kõrgessaare valla inimesed on mu kaupluse üles leidnud vaatamata sellele, et ma pole oma pisikesele poekesele veel siiamaani absoluutselt mingit reklaami teinud. Kaugemates paikades ehk on veel inimesi, kes Helleborust ei tea. Ei saa muidugi nii väikesest poest ei tea mida tahta, aga esmavajadused see rahuldab ja omanäoline, või õigemini, minunäoline on see küll. Valduri (Laili Lutsari abikaasa Valdur Jänes. HR) -näoline ka, sest seal on tema sepised - kõik poe puidust riiulid on tehtud tema sepiste peale.

Miks tegelevad hambaarstid vabal ajal floristika ja sepatööga?

Valdur Jänes: Meeldib.
Laili Lutsar: Pead ju leidma midagi oma hingele lisaks, mitte tegema ainult argipäevatööd.

*  *  *

Katrin Sarapuu: Juba tükk aega tagasi kutsuti kokku väike töögrupp, et arutada, kuidas väärikalt tähistada koguduse aasta- ja kiriku sünnipäeva. Sattusin sellesse töörühma puhtjuhuslikult ja seal käidi välja erinevaid ideid.

Helgi Põllo rääkis kiriku lilledega kaunistamisest, mille kirjeldus leidub kunagise Reigi kooliõpetaja Peeter Reikmanni päevikus. Mulle tundus see mõte nii ilus, et rääkisin seda kõigile, esmalt oma külaseltsi tüdrukutele.

Käisin muuseumis, tegin Reikmanni päevikutest koopia ja lugesin seda kõigile ette. Kui siis Velli Barinov ütles, et me tuleme sulle appi, tekkis mul mõte, et kunagist kiriku ehtimist lilledega on võimalik korrata. Kirjutasin ka Taavi Tuulikule ja küsisin, mida tema arvab ja ta saatis mulle vastuse, et tuleb kindlasti appi ning kaasab oma endised ja praegused õpilased.

Florist Laili Lutsar oli muidugi võrratu ja tuli ideega kaasa. Tegelikult on uskumatu, kuidas inimesed on nõus appi tulema, kui on tegemist hea ideega.

Mu abikaasa ja tema vennad aitasid metsast kuuski tuua. Vanikute punumiseks oli meil Lauka külaseltsi naistega tehtud tööjaotus: kes lõikas kuuseoksi parajaks, kes nööri juppideks, kes ulatas punujatele nöörijuppe kätte ja osa siis punusid – kokku oli töös paarkümmend inimest. Mina punusin laiemad vanikud kantslile, altarile ja kooripealsele, isegi tütar aitas punuda. Poleks meil nii palju abilisi olnud, poleks me nii suurt tööd suutnud teha.

Arvan, et meie vald väärib tutvustamist ja me peame rohkem väärtustama kõike seda, mis meil on. Kõrgesaare vallas on ju tegelikult supertoredaid asju ja inimesi. On oluline tutvustada valla poolt meie inimesi ja meie huvitavat ajalugu. Muidu elame siin ja ei tajugi, mis väärtused kõik meie ümber on.

Sellepärast on nii hea, kui meil aeg-ajalt on võimalik ka teistele näidata, kui ilus, huvitav ja väärtuslik on meie valla ajalugu. Ühtlasi tugevdab see meie inimeste identiteeditunnet ja annab midagi hingele.