Mida sa ootamatule või ka oodatud külalisele esmalt pakud? Eks ikka kohvi, nii on ju kombeks. Sest lisaks meeldivale aroomile kohv ergastab, vähendab väsimust, kiirendab mõttetegevust ja reaktsioone,  tõstab vererõhku. Kohv võib peatada isegi algava migreenihoo ja aidata pohmellipeavalu vastu.

Oleme ammuilma kohvisõltlased ja kuigi ei kuulu maailmas enim kohvi joovate rahvaste esiritta, ulatuvat ka eestlaste keskmine kohvitarbimine inimese kohta üle 60 liitri aastas (2005. aastal 61 liitrit).

Kohvi toodetakse troopikas kasvava kohvipuu viljadest, nn kohviubadest, kuid mitte ainult. Jurjewis möödunud sajandi esimesel kümnendil trükitud «Wäikene köögi–sõber» õpetab: «Kohvi keetmine: 3 toopi vett aetakse kohvimasina sees sütega keema. Nüüd pandakse kohvi koti sisse 10 teelusika täit kohvijahu ja 4 teelusika täit sigurijahu.

Pandakse nüüd kotiga masina sisse ja keedetakse seda keeva vett läbi kohvijahu ümber valades mõni minut. Siis kallatakse tasside sisse ja joodakse rõõsa koore ja suhkruga.»

Harilik sigur, millest jutt, on Eestis hästi tuntud taim, kuigi mitte sage. Ta on tulnukas, kes on valinud eluasemeks jäätmaa, prahipaiga, teeserva või kuivema niidu ning seal hästi kodunenud.

Looduslikes taimekooslustes sigurit meil ei kohta.

Varem kasvatati sigurit ka kultuuris, peamiselt Peipsi–äärsetes vene külades. Kasvatati selleks, et siis «Wäikese köögi–sõbra» õpetuse kohaselt tema jämedast ja lihakast kuivatatud juurest jahvatatud jahu kohvijahu sekka segada.

Nii tuli kohvijook odavam, kuigi sigurikohv polnud nii peen kui see päris kohv: sigur on kibe ja mõru.

Eks paljud eakad inimesed mäleta isegi veel neid sotsialismi viljakaid aegu, kui üksnes sigurikohvi poelettidelt saada oligi.

Mis sest, et tollest purust kohv nii särts ei tulnud, aga juua ta kuidagi kõlbas ja oakohvist taskukohasem oli kindlasti.

Tänapäeval on siguri kasvatamine kultuurtaimena peaaegu kadunud, looduses leidub teda endiselt.

Siguri tunneb ära omapäraste helesiniste õisikute järgi, milles on hulk keelõisi, kuid putkõisi polegi. Õied, mis on hea meeallikas mesilastele, asuvad varrel olevate lehtede kaenlas lühikestel raagudel.

Sigurit võib looduses õitsemas kohata veel suure sügiseni. Kui juhtute tema püstist karedakarvalist vart vigastama, eritab taim valget piimmahla.

Kohvi juurde tagasi tulles: kui oakohv muudab teid kiiresti sõltlaseks, nii et pärast kohvitassi tühjendamist võib peagi saabuda väsimus, uimasus, peavalu ja depressioon, millest päästab üksnes järgmine tass kohvi, siis sigurikohviga seda muret pole.

TEAVE

«Wäikene köögi–sõber» õpetab – sigurite kuivatamine: «Sügisel kui sigurid maa seest välja võetakse, pestakse neid veega puhtaks, kaabitakse must koor maha, pestakse veel kord ja lõigatakse neid väikesteks ühe suurusteks raasukesteks, muidu lähevad põletamise ajal väikesed tükid mustaks ja suuremad jäävad tooreks.

Nüüd pannakse valge riie ehk paber plekk plaatide pääle ja seatakse siguri juured kaunis õhukeselt sinna pääle laiali ja kuivatatakse leiva küpsetamise ahjus ümber segades hästi kuivaks.»