Juuli alguses avalikustatud riigikontrolli audit Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime kohta väljendab hinnangut, et 70% põllumajandustootjatest satub lähiaastatel tõsistesse majandusraskustesse.

Meil on justkui madal saagikus, suur investeeringuvaegus, ebaefektiivne väiketootmine ja alternatiivtootmise nõrk potentsiaal maal. Riigikontroll jõuab tõdemuseni, et põllumajanduslik tootmine Eestis püsib vaid tänu toetustele. Lisaks tuuakse välja, et põllumajandusministeerium ei ole ennast kehtestanud kogu maaelupoliitika kujundajana ja elluviijana.

Meie probleemid tulenevad tegelikult minevikust – ebaefektiivsest põllumajanduse pärandist. Eesti NSV põllumajanduse säilitamine maksnuks iseseisvuse taastanud riigile tänases vääringus umbes 12 mld krooni (70% sektori SKTst) aastas. Sellist raha, millega doteerida suurt osa kolmandate riikide tarbijaid, meil lihtsalt polnud.

Seejärel tootmismahud vähenesid kuni 2,5 korda. Lisaks Vene topelttollidele kaotasime 1998. aasta Vene kriisiga veel 11% tootmismahust. Siit on siis tootjad hinnanud tagasiulatuvalt sektori 15 aasta tulupuudujäägiks (omapoolseks dotatsiooniks) ja teostamata investeeringuteks 20 mld krooni. See ongi meie tänase investeeringuvaeguse peamine põhjus.

Eesti riigi strateegilised valikud – ühinemine WTO ja ELiga on olnud aga õiged. Tänu sellele kaupleb Eesti põllumees maailma kõige suurema ostujõuga siseturul ja saab maailma rikkaimate riikidega võrreldavaid toetusi. Kuid siingi on probleemid.

Õnnetuseks määrati meile just aastate 1995–1999 keskmise tootmise alusel ELi tootmiskvoodid ja keskmiste saagikuste alusel toetuste tase turult saamatajäänud tulu tähenduses. Nii maksabki EL 2007. aastal Sachen-Anhalti liidumaal pindalatoetust 300 EUR/ha, Eestis aga 50 EUR/ha. Eesti ja Soome riigiabi sektorisse erineb 60 korda, samas kui Soome põllumajanduse kogutoodang on Eesti omast suurem suurusjärgus 10 korda!

USAs moodustavad põllumajandustoetused 40–41% sektori kogutoodangust, ELi vanades riikides 37–38% ja uutes liikmesriikides 21–22%. Kuid lõppsaaduste turg (hinnad) on meil ühesugune. Toota täna midagi põllumajanduses ilma toetusteta tähendab toota midagi kaks korda odavamalt, kui seda on hetkel turul valitsevad tootjahinnad.

Kolmas maailm teeb seda madalamate kvaliteedi-, keskkonna- ja toiduohutuse nõuete arvel, kuid vaevalt, et me selliseid lahendusi Eestis sooviksime.

Seega on olukord vastupidi riigikontrolli tõdemusele selline, et kui me lõpetaksime liikmesriikides toetuste maksmise, oleks Eesti põllumajandus EL konkurentsitabeli tipus.

WTOs püstitati 2001. aastal Doha vooruga eesmärk vähendada riiklikku sekkumist põllumajandusse OECD tööstusriikides isegi vaid 1/3 võrra, kuid needki läbirääkimised on hetkel ummikus. Seega jääme veel pikaks ajaks rääkima põllumajandustoetustest kui sektori konkurentsivõime tagamise lahutamatust osast.

Valitsuses oli arutelu all Eesti ELi poliitika, kus taotleme konkurentsitingimuste võrdsustamist. Kuna kõikide liikmesriikide erisuste arvestamine toetuste jagamisel oleks rohkem kui küsitav, saab konkurentsitingimuste võrdsustamine toimuda toetustasemete ühtlustamise ja turukorralduse liberaliseerimise suunas.

Seega räägime riikliku sekkumise vähendamisest, tootmispiirangute (kvootide, erisuste jne) kaotamisest ja toetuste tootmisest lahtisidumisest. Me ütleme «jah» vabakaubandusele, kuid keskkonna-, toiduhügieeni- ja kvaliteedinõuded peavad oleme eespool vabakaubandust. Samadel seisukohtadel on ka Rootsi ja Läti.

Tõenäoliselt jätkub ka põllumajandussektoris senine areng, et väiketootjad muutuvad suuremaks, orienteeruvad ümber või lõpetavad, suured ostab aga ära väliskapital.

Maaelu arengukava raames on välja töötatud erinevad meetmed ka väiketootjate toetamiseks ja maaettevõtluse mitmekesistamiseks: investeeringutoetused mikropõllumajandusettevõtetele (u 234 mln krooni aastas), majandustegevuse mitmekesistamise toetus (u 250 mln krooni), noortalunike toetus (u 28 mln krooni), samuti koolituse, teabelevi ja nõustamise toetused.

Arenguid tasakaalustava mõjuga on kindlasti ka LEADER-programm. Lisaks eelistatakse enamus meetmete puhul väiketootjat ning soodustatakse hindamiskriteeriumide kaudu ühistegevust. Eraldi riigiabi korras anname juba välja ka asendustaluniku toetust. Investeeringutoetused bioenergia tootmisse (u 60 mln krooni aastas) ja 45 000kroonine tulumaksuvabastus nüüd ka metsatulult toob samuti väikeettevõtlusesse ressursse juurde.

Vanas Euroopas on põllumajandus välja arendatud multifunktsionaalsete talude baasil. Sinna on kätketud ka külaelu, sotsiaal-, asustus-, regionaal- ja rahvuskultuuri püsimajäämise poliitika. Ka Eestis on talul ärilisest suurtootmisest erinev tähendus. Seetõttu on riiklik huvi, et põllumajandusliku suurtootmise kõrval säiliks ka taluline tootmine ja elulaad.

Riigikontroll ootab põllumajandusministeeriumilt kogu maaelupoliitika elluviimist, sealhulgas haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuprobleemidega tegelemist. Tegelikult on maaelu samasugune tervik nagu linnaelu.

Eestis saab olla edukas regionaal- ja maaelupoliitika ainult siis, kui kõik ministeeriumid osalevad selle elluviimises. Võib-olla on Eesti regionaalpoliitika suurim karuteene just regionaalministri institutsiooni olemasolu. See vabastaks justkui teised ministeeriumid maaelu- ja regionaalpoliitika elluviimisest. Ometi on enamuse teiste ministrite otsused palju suurema regionaalpoliitilise mõjuga.

Põllumajandusministeeriumil puudub ambitsioon ja pädevus olla peaministeerium ning otsustada teiste ministeeriumide pädevusse jäävaid küsimusi. Loodan, et mitte kunagi ei saabu Eestisse aeg, mil põllumajandusministeerium kujundab maal koolivõrku või otsustab tervishoiuteenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse üle. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde.

Helir-Valdor Seeder, põllumajandusminister