Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) korraldas loomaheaolu vestlusringi, et arutleda erinevate valdkondade esindajatega loomaheaoluga seonduvat.

Loomapidamiskultuur võiks Eestis olla paljudel juhtudel tunduvalt parem, ühiskonna liikmete ootused on seadnud lati üsna kõrgele. Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi: „Tasakaalustatud arutelu loomapidamiskultuurist Eestis ei ole“. Osad eeldavad, et loom saaks jalutada ilma rihmata, teisalt aga, et loom oleks igal juhul suukorviga. Arusaam, mis on loomale hea ja milline on liigile omane käitumine, sellekohane teadlikkus on madal. Igal inimesel ei pea olema lemmiklooma, aga igal loomal peab olema kodu.

PTA loomatervise ja -heaoluosakonna juhataja Olev Kalda tõi välja, et kõigi osapoolte ressurss on piiratud. „Täna tegelevad kõik osapooled – kohalikud omavalitsused, varjupaigad, loomakaitseorganisatsioonid, loomaarstid ja ka Põllumajandus- ja Toiduamet tagajärgedega, kus loomaomanik, kes peab vastutama oma looma hea olemise ja tervise eest, on jätnud selle tegemata. Oluline on liikuda üha enam tagajärgedega tegelemiselt soovimatute olukordade ennetamise suunas,“ rõhutas Kalda.

Vestlusringis tõdeti, et loomapidaja harimine on võtmetähtsusega. Oluline on, et inimesed oleksid teadlikud loomade vajadustest. Üks asi on looma õpetamine, aga sama oluline on ka loomapidaja koolitamine. See peaks algama juba lasteaias ning oluline on teemade käsitlemine riiklikus õppekavas. Loomaarst Tiina Toomet tõdes: „Koolides ja õpikutes on ülivähe lemmiklooma pidamisest. E-koolikotti saaks kindlasti midagi lisada.“ Ka see hoiak, et loomaomanik looma võtmisel suunduks koolitusele, et teaks, kuidas looma eest hoolitseda ja teda õpetada, on väga vähene.

Kõik vestlusringis osalejad tõdesid, et Eestis on väga palju koeri ja kasse, kellele lihtsalt pole täna kodu. Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi rõhutas, et tuleb mõista, et varjupaik, hoiupaik, turvakodu vms ei ole loomale lahendus ja alati tuleb mõelda, mis edasi saab. Loomi suurtes hulkades kokku kogudes võib juhtuda, et loom satub vihma käest hoopis räästa alla. „Koertele, kes on hulkuma pääsenud tullakse üle 50% juhtudest varjupaika järele. Kassid lähevad oma koju tagasi Tallinnas ca 30% juhtudel, mujal Eestis on see protsent, aga kümme korda väiksem – vähem kui 3%.

Tiina Toomet lisas, et hoopis vastupidine on olukord Kanadas, kus varjupaikades on loomadele järjekorrad, kuna loomapidamiskultuur ja suhtumine on sellised, et loomi lihtsalt varjupaikades ei ole.

Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Geit Karurahu püstitas aga vestlusringi lõpus küsimuse. „Mis on eetiline päästmine?“. Aitame inimesi ja loomi nende kodudes, kui on vaja uut kuuti, siis viime selle neile,“ selgitas Karurahu. Loomade äravõtmine ei pruugi alati olla looma jaoks parim lahendus.

Kõik osapooled nõustusid, et parem seadusandlus on suureks abis. Toodi välja seitse võtmekohta, mis tooksid suure muutuse:

• Kohustuslik lemmiku kiipimine ja registrisse kandmine
• Kohustuslikud meetmed loomade arvukuse piiramiseks, et loomad ei saaks valimatult paljuneda
• Loomakaitseorganisatsioonide omavaheline koostöö, mitte konkurents
• Paremad regulatsioonid hoiupaikadele, et kõikides hoiupaikades oleks võrdsed tingimused
• Lemmikute aretajatele selged reeglid ja vastutus oma liikmete osas
• Kohalikule omavalitsusele suuremad õigused ja kohustused ning sellest ka parem reageerimisvõimekus ning koordineeritud koostöö
• Töötada välja ühine süsteem inimeste informeerimiseks lemmikloomapidamisest, koostöös erinevate organisatsioonidega ja haridusasutustega

Vestlusring toimus teavituskampaaniaga „Tee teadlik valik!“ raames. Kampaaniaga on võimalik tutvuda siin.

Vestlusringis osalesid PTA loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda, loomaarst Tiina Toomet, Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Geit Karurahu, Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi ja Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti menetluse ja piirkonnatöö osakonna juhataja Krislin Pärt.

Allikas: Põllumajandus- ja Toiduameti 29.11.2024 pressiteade