Pajulilli kasvab Eestis palju liike. 1966. aastal ilmunud 1187–leheküljeline «Eesti taimede määraja» loetleb 11 selle perekonna esindajat: soo–, mägi–, kink– ja mets–pajulill, siis veel karvane, väikseõieline, laskuvalehine, tume, roosa, näärmekas ja punakas pajulill.

Neist kaks viimast on tulnukad ja nende leidumine Eestis siiski küsitav.

Pajulilli kasvab mitmes mõõdus. Enamik neist sirgub 10 – 50 cm kõrguseks ja varjub nii põõsastikes, kraavikallastel kui ka aedades põõsaste ja endast kõrgemate taimkaaslaste vahele, jäädes niiviisi sagedasti märkamatuks, aga karvase pajulille kogumikud sirguvad täismehe kõrguseks.

Need suurte roosade õite ja pisut kleepuvate vartega taimed (kleepumist põhjustavad vart katvad näärmekarvad) on eriti hästi teada kalameestele, sest karvane pajulill armastab kasvada ja õitseda just veekogude kallastel niiskel pinnal. Samas ei põlga ta ära kuivemaid kasvukohti, nii on praegu õitsev taim kogu Eestis sage.

Pajulillede neljatine õiekroon on enamasti roosa: karvase pajulille intensiivsest lillakasroosast mägi–pajulille valkjasroosa ja väikseõielise pajulille violetseni.

Jõuline emakasuue on tavaliselt neljaharuline.

Kui pajulill on õitsenud, tekivad õitest pikad viltjad kuprad. Nende valmimisel ja lahti kaardumisel pääseb lendu suur hulk lendkarvakestega varustatud seemneid, tagades sedaviisi pajulillede soo jätkumise ka järgnevatel aastatel.

Sagedasti võibki näha ühel taimel alles äsja avanenud õisi kui juba ka villseemnetes kupraid.

Kui karvane pajulill pakub ohtrat silmailu ja kõlbab seetõttu ka koduaeda kasvama sobitada, seda enam, et ta on püsik, siis väikseõielist pajulille otsivad taga need, kes tunnevad rahvameditsiini saladusi.

Nimelt omistatakse sellele mitte just kergesti leitavale taimele tõhusat ravitoimet vananevaid mehi sageli kurnava haiguse, eesnäärme hüpertroofia vastu.

Nii eesnäärmehädad kui ka erektsioonihäired viitavad organismi vananemisele ja on paljude üle 40aastaste meeste vaevus.

Taime maapealseid osi kogutakse tema õitsemise ajal ja nagu teisigi ravimtaimi, kuivatatakse ka väikseõielist pajulille vilus. Raviks kasutatakse taimeürdi tõmmist, eesnäärmehädade korral koos sama suure koguse pohlalehtedega.

Kuid väikeseõieline pajulill ei too leevendust üksnes meestele, kes oma lustimise riistaga hädas on. Teda soovitatakse ka põie– ja kuseteede haiguste korral, lisaks naistele rinnavähi ärahoidmiseks ja munasarjapõletiku puhul.

Niisiis, abivajajad – ärge väsige otsimast ja proovimast! Kuid esmalt tuleb pajulilledest see õige endale selgeks teha.

Allikas: ajaleht Järva Teataja 14.08.2007.