Lääne-Virumaa mesinikud hindavad tänavust meeaastat keskmiseks. Meetarud on nad viinud kodust kaugele parematele korjemaadele, mis asuvad metsalagendikel.

Porkuni kolmekümneaastase staažiga mesiniku Mait Mardla hinnangul on põllult korjatud mee hulk viimastel aastatel vähenenud. Enamik mesinikke veab oma tarud kodust kaugele parematele korjealadele. “Metsades on ju tehtud palju lageraiet ja need alad sobivad hästi mesilaste korjeks,” rääkis Mardla.

Vihula valla Karula mesiniku Tarvo Koppeni sõnul sõltub temal saak tarude asukohast. “Karulas tuli vaevalt 10 kilo mett pere kohta, aga Mõedaku lähedal kogunes taru pealt 50 kilo, on ka paiku, kus meesaak jäi 15 kilo ümber,” tõi Koppen näiteid erinevaist kohtadest.

“Meil siin rannikukandis on meri külm ja taimed tühjad. Sagadi lähedal Lauli külas on jahedad alad, kus maa niipea ei soojene,” kirjeldas ta. Olud on teised Mõedaku lähedal metsades, kus kuplitevahelised alad niisked ja kus õitseb palju erinevaid taimi. Mesinik ütleb ühe kaugema otsa pikkuseks oma kodust tarudeni 38 km. Koppeni tähelepanekuil lõpetasid mesilased tänavu korje 5. juunil, uuesti alustasid aga 15. juulil.

Karu noolib mett

Perekond Taalid, kelle mesila on saanud ökosertifikaadi, peavad juba selle tõttu oma meetarud põldudest võimalikult kaugele toimetama. Tõnis Taal teadis, et kui paari kilomeetri raadiuses on intensiivselt majandatud õitsev põld, lendab mesilane korjele sinna, kust ta rohkem kogub.

Vinni vallas meesegusid tootvad Valtinid on oma mesipuud parematele korjemaadele toimetanud. “Kõige kaugemad kohad on Porkuni ja Pandivere,” ütles Igor Valtin.

Kuid kas metsalagendikel asuvad tarud ei ahvatle meemaiaid karusid? Mesinike sõnul on neil karuhirm kogu aeg olemas. Mesipuude ümber pannakse elektrikarjuseid, aga seegi ei aita alati. “Pätsul on ju pikk karv ja tallaalused paksu nahaga kaetud,” põhjendas Koppen, miks mesikäpp elektrikarjust eriti ei pelga. Kui karu hakkab ühes kohas tarusid noolima, ei aita muu, kui need sealt mujale viia, arvas Tõnis Taal.

Maal ringi sõites tundub kevadel, et kõik Eestimaa põllud on täis külvatud kollaste õitega rapsi ja rüpsi. Rapsipõllud aga kujutavad mesilastele ohtu, kui neid õitsemise ajal mürgitatakse. “Nad lendavad küll tarusse, kus aga surevad,” tõdes Igor Valtin. Mait Mardla arvates ei aita siin muu, kui mesilasepidaja peab ise aktiivsem olema ja põllumeestega koostööd tegema.

Rapsimesi Sillamäele

Mõnele meesööjale ei meeldi rapsimesi sellepärast, et see liiga ruttu kristalliseerub ja omandab siis valkja varjundi. Igor Valtini sõnul pidi rapsimesi hästi müügiks minema Sillamäel. “Inimesed nõuavad seal seda sellepärast, et mingist austerlaste uuringust olevat selgunud, et rapsimesi aitab vähi vastu,” oli Valtin ostjatelt kuulnud.

Mesinikele teeb aga suuremat muret, et rapsimesi ei sobi mesilastele talvesöödaks: nad ei saa kristalliseerunud mett kätte ja pere hukkub.

Euroopa riikide mesinikud olevat rapsi-probleemidega kokku puutunud aastakümneid.

Soomes ongi selle taime külvipind hakanud vähenema. Porkuni mesinik Mait Mardla arvab, et küllap meiegi põllumehed hakkavad rapsi asemel rohkem muud teravilja kasvatama, sest nõudlus selle järele ju hakkab kasvama.

Mesilased nõelasid lambad surnuks

Tänavu suvel tekitas elavat mõttevahetust ühe mesiniku teade Interneti-portaalis mesindus.ee, et tema mesilased on taluniku üheksa lammast surnuks nõelanud. Lambad olnud aias, mesilastest 300 m kaugusel. Lähedal asunud aga rapsipõld, kus mesilased korjel käinud.

Teisal, samuti rapsipõllu lähedal, nõelanud mesilased jälle koera surnuks.

Mesinikud arutlevad, mis võis olla põhjuseks, sest varem selliseid asju pole juhtunud. Kahtlustatakse isegi rapsi, mis mesilased mõnede hinnangul tigedamaks muudab kui teised kultuurid. Tõele lähemale jääb ilmselt arvamus, et lambad olid kitsalt koos aedikus, ja kui üks neist nõelata sai, hakkasid teised rabelema ja ajasid mesilased niiviisi vihale.

Mait Mardla sõnul oli selle juhtumi puhul tegemist kraini mesilastega, meil Lääne-Virumaal kasvatakse itaalia mesilasi.

Karula mesinik Tarvo Koppen on märganud, et mesilinnud ei salli just lambaid ja hobuseid, kellel on juures spetsiifiline hais. “Ükskord Rutja külas oli naisterahvas oma lehma ja mullika köide pannud 10 meetri kaugusele tarudest. Mul jäi süda seisma, kui nägin,” meenutas ta. Tol korral siiski loomadega ei olevat midagi juhtunud.

Allikas: Virumaa Teataja 14.08.2007.