Kevaditi ja suve algul võib Viljandi turul roose müümas kohata muhedat meest, kellel nimeks Juhan Juhani. Sama mees on oma roosidega platsis ka täna Viljandis peetaval vapiroosi päeval.

Võrtsjärve külje all metsade keskel on kaunis talukoht. Viiel hektaril laiub puukool suure hulga ilupuude ja põõsaste istikutega. Paaris kohas paiskuvad õhku vihmutite tekitatud elegantsed veekaared, mille tarbeks tuleb vesi Võrtsjärvest. Nii saavad teiste seas kosutust rododendronipotid.

Juhani puukoolis valitseb matriarhaat

Juhan Juhani astub vastu koeraga. «Tema nimi on Peeter Neljas,» tutvustab ta majavalvurit.

Juhani puukoolis kasvab küll mitmesuguseid istikuid, ent Juhan Juhani tunnistab, et puude ja põõsastega tegelevad rohkem pere nooremad liikmed. «Puukooliga on seotud minu mõlemad pojad ja minia. Meil valitseb matriarhaat, minu abikaasa on kõigile ülemus. Tema on see, kes lõpliku otsuse välja kuulutab,» selgitab mees.

Juhani pärusmaa on roosid. «Roosid meeldivad mulle. Nad on sõbralikud ega torgi mind, sest olen paksu nahaga ja oskan neid kätte võtta,» muheleb Juhani.

Aiandushuvi tekkis mehel aastakümneid tagasi ja selle põhjus oli kaunis tütarlaps. «Oma abikaasaga tutvusin, kui olin kraanajuht. Mulle saadeti abitööjõuks keskkoolitüdruk. Et tema töö oli raske, käisin kaunitaril vahel abiks. Olin jutukas poiss ka ja sealt see asi alguse sai,» meenutab Juhani.

Kraanajuhi palk oli tollal väike, seepärast asus ta otsima hobi, mis peret paremini toidaks. Et Juhanit huvitas aiandus, hakkas ta sellega tegelema.

Algus oli raske

«Raha oli algul vähe, sain 24 kopika eest kaks pakki rabarberiseemet ja panin mulda. Tollal ostis tehas rabarbereid suures koguses kokku. Ega nende eest eriti makstud, kuid palju tööd kasvatamine ka ei nõudnud — paned aga väetist ja muudkui sirguvad. Esimese raha sain niimoodi,» kõneleb Juhan Juhani.

Siis hakkas Juhani varajast kartulit kasvatama. «See tõi küll raha sisse, aga mõtlesin, et oleks vaja midagi sellist, kus rentaablus on suurem ja tonne vähem. Nii ma roosideni jõudsingi,» kõneleb ta. «Roos on kasulik kultuur. Tööd on palju, aga annab väikese pinna pealt hea kasumi. Esiotsa tegelesin lõikerooside kasvatamisega, hiljem asusin istikuid müüma.»

Algus oli raske, sest mees ei tundnud kasvatamise põhitõdesid. Tollal polnud rooside kohta kirjandust, oskusteabele ja algmaterjalile oli raske ligi pääseda. Nende lilledega tegelejad ei tahtnud teisi õpetada ja väitsid, et roosikasvatamine ei tasu end ära.

Ei saa me läbi Lätita

Kord, kui Juhan Juhani turul tomatitaimi müüs, kohtas ta seal roose pakkuvat lätlast. Erinevalt eestlastest oli lätlane rõõmuga nõus oma teadmisi jagama. Seejärel käis Juhani Lätimaal roosiasjandust õppimas.

«Selleks et infole ligi pääseda, tegime roosiklubi. Siis saime teada, kuidas Tallinnas roose kasvatatakse. Lõuna-Eestis ei olnud tollal tegijaid. Kui Luunja endale Vene ajal roosimaja rajas, toodi Tallinnast spetsialist, kes õpetas, kuidas neid lilli kasvatada,» räägib aednik.

Nõukogude aja lõpul oli roosiäri ajada kasulik ja mees müüs neid lilli Peterburi turul väga suures koguses. «Sealt saadud raha eest ostsin siinse talukoha. Mul kasvavad roosid kahes kasvuhoones siin ja kahes Tartus,» selgitab Juhani. Tema hinnangul läheb äri praegugi hästi, ainult taasiseseisvumisaja algul oli rahval raha vähe ja lilli eriti ei ostetud.

Juhani kurdab tööjõupuuduse üle: «Igal aastal tulevad meile tööle noored ja sümpaatsed tütarlapsed Räpinast. Siis nad armuvad ja abielluvad ning lähevad dekreetpuhkusele. Kogu aeg peame uusi inimesi välja õpetama. Lähtume põhimõttest, et ära hoia oma teadmisi endale.»

Tänapäeval on Juhani jutu järgi vähemalt tema tutvusringkonnas infovahetus avameelne. Tegijad on kogunenud roosikasvatajate ühendustesse, kus nad arutavad, mida ja kuidas teha, ning jagavad teadmisi.

Poola roosid on külmaõrnad

«Võitleme Poola rooside vastu. Leedu firma Maxima toob neid Eestisse sisse. Nad saavad ühe euro eest kaks roosi ja müüvad neid siin 25 krooniga, samal ajal kui mina müün 50 krooniga. Ikka ostetakse odavaid ka. Paraku ei talu Poola roosid meie külma kliimat. Aga inimesed näevad ilusat pilti ja arvavad, et saavad omale samasuguse taime,» räägib Juhan Juhani.

Ta müüb roose turul ja laatadel, osa ostjaid tuleb neile puukooli järele.

Lisaks täidab ta suuri tellimusi. Euroraha abil saab haljastada mõisaparke ja näiteks Suislepas on tänu sellele plaanis rajada roosiaed. «Mõis on roosidele väga hea koht. Nad täiendavad suurepäraselt vanu puid ja ajaloolisi hooneid,» arvab aednik.

Ta paljundab roose ka Tallinna ja Tartu botaanikaaiale. «Neil pole oma paljundajat. Kui nad saavad kusagilt ühe taime, tahavad nad järgmiseks aastaks saada seitset samasugust. Sel aastal tuleb Tallinna botaanikaaiale paljundada 400—500 sorti ja kõik ära markeerida,» kõneleb Juhani.

Pätsist Mozartini

Juhan Juhanil on palju roosisorte, ühel aastal pakub ta 300—500 sorti. Osava müügimehena läheneb Juhani ostjatele erinevalt ja leiab oma sordinimistust alati sobiliku.

«Kõigepealt üritan mõista, kellega on tegu. 40 aastat müügitööd on õpetanud inimesetundmist ja tunnetust. Kui tuleb vana pedagoog, ei tasu seksijutuga peale minna ja «Sexy Rexyt» pakkuda. Temaga räägin hoopis «Konrad Adenauerist», üritan väänata prantsuse keelt ja pajatan uhketest Prantsuse sortidest. Kui ligi astuvad vanad veteranid, toon välja «Pätsi roosi» ja «Kennedy». Muusikutele pakun «Händelit» ja «Mozartit»,» pajatab 74-aastane roosikasvataja.

Juhani on tuntud kõnemees, kelle etteasteid kliendid turgudel ja laatadel meeleldi jälgivad. «Nalja peab tegema, muidu läheb igavaks. Kui rahvas ootab järjekorras, tuleb hoolitseda selle eest, et inimestel oleks kogu aeg lõbus ja huvitav,» leiab ta.

Aednik poetab ka ühe müügisaladuse: «Müügileti taha järjekorra tekitamine on kasulik. Kui saba kaob, on raskem müüa. See on nagu massipsühhoos. Kui inimene näeb, et teine on ees, tahab tema sama asja saada.»

Rohkem ostavad roose naised. Üksikud tugevama soo esindajad olevat see-eest väga teadlikud ja nende seas olevat palju kollektsionääre. Juhani rõhutab, et kaupa pakkudes on ta aus: «Olen nii rikas küll, et ei pea inimesi teadlikult petma. Mul seda roosivarandust juba jätkub.»

Roosidele meeldib kanasõnnik

Juhan Juhani tõdeb, et roosikasvatamine pole just kõige lihtsam harrastus ja nüansse on palju.

«Jahukaste on niisugune loll haigus, mis teeb lehed inetuks. Suvine aeg on selles mõttes raske. Õhk on kuiv ja taimed närbuvad, mistõttu jäävad lehtede kapillaarid nakatumisele avatuks,» toob aednik näiteks. «Roos on nagu väike laps, ta peab saama palju kaltsiumi. Kevadel ongi kaltsiumnitraat esimene väetis, tuhka ja munakoori võib samuti anda. Kaltsium teeb puidu tugevaks ja tänu sellele on roosid külmale vastupidavamad.»

Juhani sõnul on roose vaja sageli väetada. «Ainult et väikeses koguses nagu joodikule peedikavett. Veega lahjendatud väetist võiks anda kas või kord nädalas,» räägib Juhani ning lisab, et eriti on toitaineid tarvis õitsedes ja kuival ajal. Kõige lihtsam on tema õpetust mööda panna taimedele spetsiaalset roosiväetist, aga hästi mõjub ka vees lahjendatud kanasõnnik.

Arvamus

Reeme Remmelgas, keskkonna ja haljastuse peaspetsialist

Olen vapiroosi päeva tõttu Juhaniga kokku puutunud. Ta on roosidega seotud küsimustes megateadlik. Juhanil on alati asjalik ja muhe vastus varrukast võtta.

JUHANI PUUKOOL

Perepuukool on asutatud 1995. aastal. See on üks suuremaid roosiistikute, ilupuude ja -põõsaste ning mikropaljundatud taimede tootjaid Eestis. Samuti toodetakse suvililli, pinnakattepüsikuid, kääbusviljapuid ning dekoratiivseid lõhna- ja maitsetaimi. Firmale kuuluvad 3500 ruutmeetrit klaasialust tootmispinda, kaks hektarit konteinertaimede põldu ning tootmis- ja kontorihoone Tartus. 2000. aasta lõpul ostis puukool Räpinas asuva mikropaljunduslabori, mille juurde kuulub 4500 ruutmeetri suurune moodne kasvuhoonekompleks. Meristeempaljundusega saadud tervendatud noortaimede kasvatamiseks on 3500 ruutmeetrit konteinerpõldu.

Allikas: ajaleht Sakala 03.08.2007.