Kliimaministeerium avaldas äsja mitme pikalt kavandatud seaduse muudatuse eelnõud. Kuna osa neist muudab regulatsioone ka metsanduses, peab Eesti Maaülikool kui metsanduse valdkonna ainuke teaduskeskus oma kohustuseks avaldada ka oma seisukohad nende seadusmuudatuste suhtes.    

Eesti Maaülikooli teadusprorektor, metsapatoloogia professor Rein Drenkhan rõhutas, et kliimakindla majanduse seaduse, looduskaitseseaduse ning metsaseaduse muudatuste läbivaks sisuks peaks Euroopa Liidu poolt seatud sihtide ja kohustuste täitmise kõrval olema samavõrd suurel määral ka  kahes laiapõhjalises strateegiadokumendis sõnastatud sihid. “Pean siin silmas metsanduse arengukava aastani 2030 eelnõus kaardistatud probleemkohtade lahendamist ja dokumendiga Kliimamuutuste põhialused aastani 2050 kavandatud eesmärkide täitmist,” sõnas Drenkhan.  

Metsanduse valdkond on väga suure mõjuga ning puudutab otseselt või kaudselt lisaks loodusele ka metsaomanikke, metsanduses töötavaid ja sellest kaudselt sõltuvaid inimesi. Drenkhan ütles, et seetõttu on metsaseaduse sedavõrd oluliste muudatuste kavandamine olnud varasemalt avatud protsess. “Keskkonnaministri moodustatud metsandusnõukogu kaudu on saanud seni võimaluse metsaseadusesse muudatusettepanekuid teha või neid hinnata ja neis kokku leppida kõik seotud osapooled ja eksperdid,” selgitas Drenkhan. 

Ka Eesti Maaülikooli metsanduse ja inseneeria instituudi direktor, metsaökoloogia professor Marek Metslaid leidis, et kahetsusväärselt lähtuvad seaduse muudatusettepanekud metsanduse arengukavast vaid osaliselt. Seni avaldatud muudatusettepanekud plaanivad muuta seadust ka viisil, mis on arengukavas kokkulepitu ja varasemate metsandusnõukogu kokkulepetega vastuolus. “Näiteks seab arengukava eelnõu eesmärgiks metsamaa pindala säilitamise või kasvatamise. Samas on seaduse muudatustega kavas oluliselt lihtsustada metsamaa raadamist poollooduslikuks koosluseks, millega paratamatult kaasneb metsamaa pindala vähenemine,” tõi Marek Metslaid vastuoludest näite. 

Puu- ja põõsaistandike regulatsioon metsaseaduses peab pakkuma õigusselgust maaomanikele, kes on varaseamalt oma maale istandiku rajanud ning neile, kes kavatsevad seda tulevikus teha. Põllumaade metsastamine on pika ajalooga ning ka metsaseadus soosis seda juba alates taasiseseisvumise algusaastatest. Samas on riik hakanud viimastel aastatel arvestama  istandikke metsamaa koosseisu ja seda ilma maaomanikelt nõu küsimata. Metsaseadus  võiks pakkuda õiguslikule ebaselgusele lahenduse, kuid kahetsusväärselt oleks selle sisuks siiski vaid istandike allutamine tavapärase metsa majandamise reeglistikule. Oluline on rõhutada, et istandike rajamine ei kanna vaid majanduslikku eesmärki, üha enam mõistetakse metsaistandike panust ka keskkonnakaitses ning sotsiaalsetes aspektides. 

Metsa püsimetsana majandamine on Eestis üsna vähe uuritud valdkond, kuna meie regioonis on senised teaduskatsed andnud vaid kaheldavaid või negatiivseid tulemusi selle metsade majandamise viisi rakendamiseks. Seega tuleb nõustuda metsaseaduse seletuskirjas toodud tõdemusega, et püsimetsanduse edukaks rakendamiseks ja laiemaks levikuks on asjakohane koguda lisateadmisi. Oluline on jagada saadud kogemusi optimaalseimate püsimetsanduse võtete kohta erinevates kasvukohatüüpides ja eri keskkonnatingimuste puhul. Eelnõus on sobilikult loodud ka sellekohase teadustöö tegemise vabadus, kuid seaduse regulatsioon, mis kohaldub kõikidele teistele v.a. teadustöö tegijatele, on pärssiv. 

Metsaseaduse muudatustest ei leia kahjuks ka tegevusi, mis võimaldaksid metsadel tulevikus paremini kliimamuutustele vastu seista ja nendega kohaneda. Seetõttu ei võimalda sellisel kujul esitatud muudatused täita kavandatud kliimakindla majanduse seadusega seatud eesmärke: meie metsad ei suuda 2050. aastal enam teiste valdkondade heidet soovitud määral siduda. 

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu käsitleb küll olulist teemat, kuid ei keskendu kliimamuutustele vastupanuvõimelisema ühiskonna kujundamisele ning eelduste loomisele kasvuhoonegaaside heite vaba majanduse kasvuks. Pigem keskendub see kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise üld- ja vahe-eesmärkide õiguslikule fikseerimisele.   

Marek Metslaidi hinnangul puudub kliimakindla majanduse seaduses tasakaal keskkonna-, majandus- ja sotsiaalvaldkonna eesmärkide vahel, kusjuures keskkonnaaspektid on seaduse eelnõus selgelt domineerivad. Eesti biomajanduse tugevused on vähe esindatud ja selle valdkonna võimalused kliimamuutustega kohanemiseks ja aktiivsemaks süsiniku sidumiseks on seetõttu jäänud kasutamata. 

“Biomajanduse arendamisel on Eestis head väljavaated. Biomajanduse põhimõtete rakendamine sobitub kõige paremini ka kliimakindla majanduseni jõudmiseks. Kohapeal kasvatatud taastuv ressurss ja selle tark kasutamine on see, mis aitab meid lähemale globaalsete probleemide lahendamisele, toetab regionaalarengut ja loob uusi nutikaid lahendusi majanduse edendamiseks,” sõnas Marek Metslaid. Metslaid tõi ka välja, et kliimatark metsandus ja puidu täiendav kasutamine taastumatute materjalide asemel koos sellega kaasneva asendusefektiga saavad olla Eesti võimaluseks edendada meie riigi üht vähestest süsinikupositiivsetest valdkondadest. Paraku jätavad kavandatud seadusesätted selle valdkonna arendamise praktiliselt käsitlemata. 

Loodusväärtuste kaitsel on Eesti olnud seni edukas. Seda ilmestavad näiteks meie üleeuroopalise tähtsusega Natura võrgustiku toimimisele antud kõrged hinnangud (European Environment Agency 2021). Kavandatud looduskaitse seaduse muudatused on kaalukad ning senist suhteliselt hästi toimivat regulatsiooni mitmes osas põhjalikult muutvad.  

Ühest küljest on juba asutud mastaapselt kaitstavate loodusobjektide pindala laiendama (kavandatavate objektide pindala on Keskkonnaagentuuri andmetel 2024. aasta alguse seisuga kokku 371 266,5 ha). Samas kavatsetakse alles luua komisjon, mis peaks Euroopa Liidu poolt seatud üleeuroopalise looduskaitse pindalalise eesmärgi täitmist tagama. Eelnõus välja toodud ökosüsteemi sidususe, hüvitis- ja leevendusalade punktid on riiklikele kaitsealadele täiendav ja uus kontseptsioon, mille ulatust ja vajadust selgelt seadus ei kirjelda. Pole arusaadav, kuidas looduskaitsealuse pindala kohustust arvestatakse,  kuidas hakkab toimuma looduskaitse sisuline tulemuslikkuse hindamine ning kaitseväärtuse kaotanud või seda mitte kunagi saavutanud alade kaitse alt välja arvamine. Riiklikule kaitsele peaks ka päriselt tekkima "põrand ja lagi”. 

Eeltoodu tõttu tuleks kliimaministril kavandatud seadusemuudatusi põhjalikult kaaluda. Aruteludesse tuleks sisuliselt kaasata valdkonna parimaid metsateadlasi Eesti Maaülikoolist ning teadusel põhinevaid seisukohti arvestada.  Kavandatud seaduste muudatuste mõju tuleb hinnata koos ning menetleda selguse huvides samaaegselt. 

Allikas: Eesti Maaülikooli 19.09.2024 pressiteade