Sipelgad on kasulikud putukad, kes segavad mulda, tolmeldavad taimi ning võitlevad metsakahjuritega, lisaks väärib tähelepanu nende eluviis. Sipelgad on ühiselulised putukad, kes elavad suurtes kolooniates, mida kutsutakse peredeks, kus igal liikmel on oma ülesanne.

Maailma tunnustatumad sipelgauurijad Bert Hölldobler ja Edward O. Wilson leiavad, et nii nagu inimest peetakse selgroogsete loomade hulgas kõige kõrgemale arengutasemele jõudnud olendiks, on sipelgad saavutanud kõrgeima taseme selgrootute evolutsioonis. Neil on koguni tõelised sotsiaalsed struktuurid välja arenenud.

Sipelgate tegutsemine pesaehitusel, toidu hankimisel, järglaste eest hoolitsemisel ning reageerimine ilmamuutustele on andnud inimesele alust pidada neid mõistuslikeks olenditeks.

Poolsada sipelgaliiki

Eestis elab umbes 50 liiki sipelgaid, kes on hõivanud pea kõik neile eluks sobilikud kooslused, vaid õhk ja vesi on neile elukeskkonnana ebameeldiv.

Tuntuimad sipelgad on meil punakaspruunid metsasipelgad ehk kuklased, väikesed mustad, pruunid või kollakad murelased ja punakad rautsikud.

Iga sipelgapesa on nagu linn koos oma tänavate ja ladude, lasteaedade ning eluruumidega. Kuklastel, keda peetakse kõrgeimalt arenenud sipelglasteks, teevad pesade suuruse poolest enamikule pärislinnadestki silmad ette.

Metsakuklasteks nimetatakse kuklaste perekonna seitset sipelgaliiki (aru-, karu-, kännu-, laane-, liiva-, palu- ja veerekuklane), kes elavad taimsest materjalist kuhilpesades segametsades ja puisniitudel. Kuklaste kuhilpesad on ehitatud kuivanud taimeosadest ja okstest ning ulatuvad maa sees vähemalt niisama kaugele kui maa peal.

Pesa keskosa püsib aastaringi ühtlaselt soojana. Seal elavad emasipelgad ehk kuningannad, kelle ülesandeks on munade munemine.

Kõik töösipelgad, kelle eluiga võib küündida kahe aastani, on emasloomad. Töösipelgad koguvad toitu, mäluvad seda kaaslaste toitmiseks, vaatavad vastsete nukkude ja munade järele ning puhastavad pesa. Iga sipelgas teab täpselt, kus on tema koht ja milline ülesanne tal täita tuleb. Selle tagamiseks on neil oma keel, mis on ühiskonna tekkimiseks esmatähtis. Sõnum edastatakse lõhna ja üksteise puudutamise teel. Suu ja kõrvade asemel on sipelga olulisim suhtlusorgan tundlad.

Kuklased suudavad pidada ehtsaid farme, kus lehmade asemel on lehetäid, kelle tagakeha masseerides lüpsavad sipelgad nestet, mis moodustab suure osa nende toidust. Käsu töösipelgatele neste järele minna annab neile kohusetunne või mõni vana tark vaatlejasipelgas. Vaatlejatele on teada nii farmide asukohad, tee nende juurde kui ka see, mis kusagil pesas asub.

Töösipelgad orienteeruvad lõhna järgi. Kui liikumisrada katkestada seda kas või näpuga veidi pühkides, võib varsti näha, kuidas putukad sellest segadusse satuvad.

Mitu perekonda

Sipelgauurija Ants-Johannes Martin kirjutab ajakirjas Eesti Loodus, et kahe meetri kõrgused keerulise arhitektuuriga metsakuklaste pesakuhilad mahutavad kuni neli miljonit töölist, umbes tuhat kuningannat, lisaks veel suurel hulgal kostilisi teistest putukarühmadest.

Nii suurt peret hallata ja juhtida oleks ühel kuningannal võimatu. Ühes pesakuhilas võib tegutseda mitu suhteliselt iseseisvat, kuid omavahel tihedalt läbi käivat pereosa. Nende arvu näitab pesast väljuvate laiemate ja elavama liiklusega radade arv.

Sipelgad segavad mulda, levitavad seemneid, tolmeldavad taimi ja võitlevad metsakahjuritega. Ants-Johannes Martini andmetel suudab metsakuklaste pesatäis ühe suve jooksul nahka pista kuni 80 kilogrammi putukaid, kellest valdav osa on kahjurid.

Rahvameditsiinis on sipelgavannid üldtuntud ravivahend närvipõletiku ja reumaatiliste valude puhul.

Mall Hiiemäe kogutud rahvapärimuse järgi kuulus meie esivanemate kevadise iluravi juurde kuklasepesa kohale kummardamine, et putukad inimese näole oma hapet saaksid pritsida. See pidi kaotama tedretähnid ning hoidma liigse päevitumise eest.

Vaaraosipelgad pesitsevad meeleldi meie kodudes

Troopikas elab vaaraosipelgas peamiselt vabas looduses, kuid tungib ka inimelamutesse.

Eesti karmile kliimale vaaraosipelgas looduses vastu ei pea. Juba 10-15°C juures muutuvad nad loiuks, miinuskraadide korral aga surevad. Siinsetes hoonetes pesitsevad nad siiski meeleldi. Emane vaaraosipelgas muneb oma keskmiselt üheksakuuse elu jooksul kuni 400 muna. Nad söövad enam-vähem sama mida inimenegi, kuid eelistavad loomseid valke sisaldavat toitu.

Pesa võivad vaaraosipelgad teha pea kõikjale: seinapragudesse, põranda alla, toidu sisse ja prügikasti. Et vaaraosipelgad jahedat temperatuuri ei talu, on maja talvel mõneks päevaks kütmata jätmine ilmselt üks efektiivsemaid lahendusi, kuidas neist putukatest lahti saada. Teine võimalus vaaraosipelgatest vabanemiseks on pesad üles otsida ja need hävitada. (VT)