Teet Kallast teatakse eelkõige kirjaniku, kolumnisti ning rahvaliku teleseebi "Õnne 13" stsenaristina. Mis aga varjule jääb, on Teet Kallase hunnitu hobi – ta kasvatab oma aias peaaegu poolt tuhandet sorti tulpe.

Kuigi 420 sorti tulpe paneb ühe asjatundmatu huvilise ahhetama, mahuvad kõik imekombel Kallase pisikesse Laulasmaa aiakesse ära. Kõrvu liiliate, hüatsintide ja mille kõigega veel. Trooniks veel mõned kirsipuud, mis Kallase sõnul on pigem dekoratiivsed.

Kallas ise nimetab end kõige selle juures pelgalt amatööriks. "Eestis keegi tulbisortide aretamisega professionaalsel tasemel ei tegelegi. Arvestatavaid kollektsionääregi oli 80ndate algul alla paarikümne," teab ta ning lisab, et selles vallas on meie lõunanaabrid meist hulk maad ees. "Lätis on aednik sama austatud kui muu kultuuritegelane. Ka suvalise väikeküla naised teavad tihti lillede sorte peast," on botaanika lätlaste rahvuslik uhkus. Tundub, et eestlase huvi on koondunud mujale – aretatud on hoopis häid õunasorte.

Raudse eesriide taga kasvas hämmastav tulbikogu

Kallas usub, et põhjuseid tasub otsida ajaloost. Lätis oli elitaarne põllunduskool, kust kasvasid välja Peterburi kuninglike aedade aednikud. Nii ei teagi paljud, et meie lõunanaabrid on hollandlaste järel Euroopas lillearetajatena vallutanud teise koha.

"Meil pole inimvedurit taga, kes asjaga tegeleks. Igal kultuuril peaks keegi olema," seletab ta ning lisab, et kuigi orhideesid on meie botaanikaaias küll maailmatasemel kollektsioon, pole tulpidel väga vedanud. Lätlased seevastu on aretanud mitmeid tulpe, mis kannavad näiteks nimesid ‘Anne Veski’ ‘Laulupidu’.

Kirjanik ise aiateadusse nii põhjalikult süüvida ei julge ning tänab jumalat, et kiiks varem kallale ei tulnud. Ja tõesti, sel juhul oleks Eesti kirjandusmaastik hulga vaesem.

Tegelikult on Kallas aiaga seotud olnud terve elu. Lapsena küürutas Varbola maakodus peenarde kohal, hiljem tuulas Kiisal, kus eelmine omanik oli aeda maha jätnud terve tulbivälja. Kallas mäletab kevadet, kus mai keskel kattis tulpe valge lumeväli.

Siis märkas kirjanik, et nendes kuninglikes õites on midagi paeluvat.. "Eks ma olin alguses naiivne ka ning ei näinud ämbrit, kuhu astunud olin," naerab Kallas. "Tekib visadus ja kohusetunne – nad on ju elusolendid," põhjendab ta.

Nakkusest pääsu pole

Nõukogude ajal oli Kallasel kontaktid suuremate ja olulisemate botaanikaaedadega. Sealt hankis ta tulbisorte, mis polnud põrmugi kehvemad tulbikuningriigi Hollandi omadest. Kuigi tol raudse eesriide perioodil oli sorte oluliselt keerulisem hankida, oli Kallasel märkimisväärne kogu. Mingil ajal ilmselt suurim Nõukogude-aegses Eestis. Suur abi oli ka Kallase headest suhetest lõunanaabritega.

Teise Vabariigi alguses olid Kallasel pea-käed tööd täis – mõtted vajasid väljundit meedias. "Arvasin, et ei tegele kunagi enam tulpidega," mäletab Kallas. Kui nakkus aga on kord tabanud, siis pole enam pääsu.

Kuid ta ei agiteeri kedagi, et koguge endale ka sadu ja sadu sorte tulpe. "Sellega on võrdlemisi palju tööd," ütleb ta kindlasõnaliselt.

Koguni nii palju tegemist, et isegi reisima ei saa kergekäeliselt minna. Kui talle pakuti kunagi kahenädalast reisi Lääne-Saksamaale ja Austriasse raudse eesriide taha, pidi ta loobuma: "Kuidas sa jätad tulbid kaheks nädalaks hooleta?"

Tähtsatele ninadele ta seda muidugi ütlema ei hakanud, vabandas hoopis, et ema jäi tõbiseks. Mis oli tegelikult samuti tõsi.

Oma peaaegu viiesaja tulbisordi juurde jääb ta ilmselt ka pidama. Aed on niigi pisike ning tulbiäriga tal plaanis tegeleda pole. "Oma hobi eest ei soovi ma sentigi," ütleb ta kindlalt, kuigi omal ajal tuli tal mõnikord sibula eest isegi keskmine kuupalk välja käia.

"Siin on jube hea muld, kuigi tegu on paepealse alaga," imestab kirjamees. "Ju siis aga sibullilledele meeldib..."

Tulpidest pole talle aga veel piisanud, sest kõrvu kevadekuningatega pesitseb aias ka 50 liiki liiliaid. Aga kirjaniku eriline armastus kuulub hüatsintidele. "Neid maailmas väga palju sorte polegi," teab ta. Kallas kogus vahepeal kokku koguni kaks kolmandikku haruldustest. Ka nartsissidega on tutvust tehtud, kuid nende kasvatamiseks läheb kirjaniku sõnul õrnemat meelt vaja.

Lillede märgistus ja raamatupidamine on Kallasel laitmatult korras. "Tulpide kasvatamine on aastapikkune tsükkel," teab ta kapriisse tulbi vajadusi. "Mitmeks aastaks sibulat mulda jätta on riskantne. Pärast on lilled poole väiksemad, muist läheb kaduma ning järgnevatel aastatel kaovad kõik."

Naised ajavad ilu taga, mehed koguvad

Teet Kallas ei pea end aiahuvilise kirjanikuna suureks harulduseks. "Tundub, et suuremale osale kirjanikest on looduse ja kirjatöö vahel oluline seos," mõtiskleb ta. Leidub nii lillekasvatajaid, jahi- kui õngemehi. Ka Kallas ise on kunagi kaladega sina peal olnud.

"Kirjatöö väsitab ära," räägib ta, kui hea on mõttetegevuse vahepeal õue peal tiir teha. "See on justkui asendustegevus," teab ta kollektsioneerimise võlusid ning lisab, et eestlasel tundub rohelusega üldse kuidagi eriline side olevat. On meil ju pea kõigil kuskil maal aialapike või nurgake.

Isehakanud tulbikasvatajana pole tal mingit erialast haridust. Ka oma raamatutes on ta lilleteemat püüdnud vältida. Tema teadmised pärinevad puhtalt kirjandusest, omal ajal kogus ta raamatuid koguni 12 keeles, kuid teooriast tähtsamaks peab ta hoopis lilledega rääkimist.

Kallas leiab, et igaühe jaoks on õiged sordid ja lilled: "Mõni sort justkui üldse ei kasva, siis pole mõtet jännata."

Tavaliselt on lillekasvatus millegipärast rohkem naiste hobi. "Nemad ajavad rohkem ilu taga, aga mehed armastavad rohkem kollektsioneerida," arvab Kallas.

Abikaasaga tuleb tal ette lõbusaid vaidlusi, sest naine tihtipeale tema kogumiskirge ei mõista. Kuigi ka abikaasa on lillesõber, ei lase kirjanikuhärra teda oma tulpide kallale – õigupoolest ei lase ta nende kallale mitte kedagi.

Allikas: SL Õhtuleht 27.07.2007.