Paljud metsataimed on leidnud endale koha koduaedades ja seda igati õigustatult: miks peaks kera– või suureõielisele kellukale eelistama mingeid kultuurkelluka sorte või meie looduse karukellale mõnd botaanikaaiast pärit ojamõõla?

Pealegi kasvavad paljud meie lillepeenarde taimed tegelikult ju looduses, ainult et kusagil mujal, olgu siis pojeng, liilia, rododendron või nartsiss. Isegi alpikanni, kuigi väikseõielist vormi, võib Kaukaasia kaljustel mäenõlvadel hulgaliselt kohata.

Nii võib mõnigi kuutõverohtu metsas õitsemas nägev inimene imestada, kust talle iluaiast tuttav mitmeaastane lill nüüd äkki metsa sattunud on. Tegelikult kasvab Eestis looduslikult koguni kaht liiki kuutõverohtu: harilik ja mitmeõieline. Kaunid, eriti õiteajal, on nad mõlemad, aga eelkõige viimast armastavad inimesed metsast koduaeda ümber istutada.

Kuutõverohul on tugevad kaarduvad varred, mis küündivad maast poole kuni ühe meetri kõrgusele, vartele on korrapäraselt kahte viirgu rivistunud suured ovaalsed lehed. Lehtede kaenlais ripuvad aga otsekui vahast valatud piklikud valged kellukad, mille alumist serva kaunistab roheline triip. Hariliku kuutõverohu õied asuvad lehekaenlas üksikult, mitmeõielisel aga kahe– kuni neljakaupa. Kui taim õitsenud, asenduvad õied sinakasmustade ümmarguste viljadega.

Kasvukohaks valib harilik kuutõverohi enamasti liivased männikud või segametsad. Sageli võib teda kohata ka kõrvuti piibelehtede ja kuldkingadega iidsetel rabasaartel ilutsemas. Mitmeõielist kuutõverohtu esineb harvem, enamasti Põhja– ja Lääne–Eesti puisniitude ja salumetsade lubjarikkal pinnasel.

Mullas ajab taim võimsaid lihavaid risoome, tänu millele on teda lihtne ümber istutada ja mistõttu kuutõverohi alati ka hulgaliselt koos kasvab.

Neidsamu risoome on rahvameditsiin kasutanud luuvalu vastu, siit ka taime rahvapärane nimetus luuvalurohi. Tegelikult on nii kuutõverohu marjad kui ka risoomid mürgised.