Mutt valmistab maa-aluseid tunneleid kaevates meelehärmi aiapidajatele, kuid toob kasu mulda kobestades ning kahjureid hävitades.

Mutt on putuktoiduline loom, kes veedab suurema osa elust maa sees. Ta on tömbi, silindrilise kehaga, hiirest natuke suurem, mahtudes vabalt ära peopessa. Eestis elutseval Euroopa mutil on must lühike sametjas karvkate.

Muti labidataolised esikäpad on laiad ja varustatud suurte küünistega, tema tagajäsemed on aga peenikesed ja nõrgad. Oma terava koonu ja labidataoliste esikäppadega kaevab mutt end küllalt kiiresti edasi, pildudes lahtikaevatud mulla tahapoole.

Peidetud silmad

Esmapilgul võib tunduda, et mutil silmad ja kõrvad puuduvad.

Fred Jüssi kirjutab raamatus “Rebasetund”, et mutt teeb pimeduse ja valguse vahel vahet küll ja tal on silmad ka, aga need on tillukesed, sageli täiesti nahaga kaetud ja tihedasse karvastikku peidetud.

Kõrvalestad loomakesel puuduvad, kuulmine on aga sellegipoolest suurepärane, sest hääl kandub mullas edasi keha kaudu. Muti kõrvad on kaetud nahakurdudega ning peituvad samuti karvade vahel, et mitte täituda mullaga.

Täiuslik on maaaluse loomakese kompimismeel ja haistmine. Tähelepanu väärt on muti nina, mis on tundlik lõhnadele, kuid samas kohanenud raskeks tööks.

Muti elu on saladuslik ja ligipääsmatu, kuid selle jälgi on näinud paljud. Aedades, niitudel, metsalagendikel ning jõeluhtadel kohtab sageli kohevaid mullakuhilaid. See on muld, mille mutt on käikudest välja lükanud. Kaevuri endaga võib aga kokku sattuda väga harva.

“Rebasetunnis” on kirjas, et käigud kaevab mutt endale kõik ise. On maapind niiskevõitu, on käigud maapinna ligi, nii et neid võib pealtpooltki näha, on pinnas kuivem, asuvad käigud sügavamal mullas. Mõne sentimeetri sügavusel käike ajades kergitab mutt käigu lae lihtsalt üles, aga sügavamatest tunnelitest tuleb muld välja ajada. Nii tekivadki mutimullahunnikud.

Jüssi andmetel liigub mutt ühe tunniga maa all edasi 3,5-4,5 meetrit. Muti käigud moodustavad terveid omavahel ühenduses olevaid süsteeme. Kuskil niisuguse käigustiku keskel asub kuni paari meeri sügavusel maa sees pesakamber.

Õie Haaviku raamatust “Loomariigist” saame teada, et toidukäigud on kitsad ja pikad, ulatudes mõnikord pesakambrist mitmesaja meetri kaugusele.

Mutt eelistab elada seal, kus on kobe muld ja palju toitu. Tema lemmikpaigad on kohad, kus üks elupaik vaheldub teisega, näiteks metsaservad.

Mutt ei tunnista söögiks midagi muud peale liha. Kiire ainevahetuse tõttu sööb mutt ööpäevas umbes kaks korda rohkem, kui ise kaalub.

Toitub vihmaussidest

Eineks sobib mutile kõik, mida ta tunnelist leiab - vastsed, mardikad, sitikad, kuid peatoiduse moodustavad vihmaussid.

Vihmaussid pistab loomake nahka pärast esialgset töötlemist: haarab hammastega ja tõmbab nad läbi esikäppade teravate küünte. Sel meetodil pigistab ta ussist mulla välja nagu pasta tuubist, puhastades samal ajal saagi välispinna.

Ööpäeva veedab mutt jahti pidades ja puhates. Sööma peab ta iga nelja tunni tagant. Kakskümmend tundi ilma toiduta tähendab surma.

Mutid talveund ei maga ja mullas jätkub neile toitu ka talvel. Külmade saabudes hakkavad mutid intensiivselt toitu varuma. Ümber residentsi paiknevates sahvrites on kõikjal 10-12 vihmaussist koosnevad kogumikud.

Maa-alune kodu on muti kindlus, kust ta hea meelega välja ei tule. Mõnikord peab ta siiski oma käikudest ja katakombidest nina välja pistma.

Maa peal võib mutti näha siis, kui loomal on vaja mõne veekogu juures janu kustutada. Sageli ületavad mutid ujudes jõgesid. Kui käiku uuristades jääb ette kõvaks trambitud metsarada või koguni asfalttee, võib mutt kaevamise sinnapaika jätta ja maad mööda teisele poole takistust ukerdada.

Maa peal liikudes on mutil palju vaenlasi. Päeva ajal on suurim vaenlane päike: rohkem kui pool tundi mutt päikese käes vastu ei pea. Aeglaselt liikuv mutt on hea saak viudele ja kakkudele. Maa-alusele on eluohtlikud ka rebased ja väiksemad kiskjad. Isegi metssiga ei pea paljuks muti peale oma aega raisata.

Mõnikord jääb maha murtud mutt aga söömata: vänge muskuselõhn peletab einelise eemale.

Muskuselõhna tekitavad erilised näärmed. Lõhn on muti kaitsevahend, sest paljudele röövloomadele see ei meeldi.

Abitud pojad

Muti pesakamber asub harilikult mõne kännu või kivi all. Pesa ümbritsevad tihedalt käigud, mis peavad muti majapidamist õhutama.

Pesas sünnitab emasloom pärast neljakümnepäevast tiinust keskmiselt viis pimedat ja paljast oa mõõtu mutipõngerjat.

Juba kuuvanuselt ei mahu mutipojad enam koduurgu. Esiteks on nad suureks kasvanud, teiseks kisklevad nad pidevalt omavahel.

Muti kasulikkus on silmnähtav - ta hävitab kahjulikke putukaid ja tõuke, samuti nälkjaid, ka õhutab ta pinnast kobestades mulda.

Peenardesse käike uuristades põhjustab mutt aga peavalu aednikele.

Portaali Aiandus.ee andmetel mutid lillesibulaid ja -juuri ei söö, küll aga vigastavad nad peenardesse käike ehitades juuri nii, et taimed võivad hukkuda.

Kõige efektiivsemalt aitavad muttidest vabaneda lõksud: siis on mutt käes ega saa enam aeda tagasi tükkida.

“Igal aastal olen oma kümmekond mutti lõksudega kinni püüdnud. Aga samas on teda kahju tappa ka - armas loomake, kes toob omajagu kasu,” rääkis aiapidaja Meelis Matson.

Matsoni sõnul aitab mutte peletada ka see, kui pinnast tihti kasta, sest väga märga mulda nad ei salli. Ka paljude taimede, näiteks hariliku rassi ja aedruudu spetsiifiline lõhn on muttidele vastumeelt.