Eestlane tahab ruttu rikkaks saada. Mehed käivad reeglina ehitusel, naistel on üheks võimaluseks Soome maasikapõllud. Ka Merike Rakverest (nimi muudetud) käis maasikaid korjamas.

Kuidas satutakse Soome maasikaid korjama, kuidas tuli idee?

Üks tuttav soovitas minna, pidi hästi teenima. Mõtlesin juba eelmisel aastal minna, kuid lükkasin edasi. Minu arust eestlased lähevadki teiste jutu põhjal. Mujalt riikidest minnakse ikka enamasti agentuuride kaudu. Kokku oli meid selle perenaise juures alguses 37. Seal oli peale eestlaste veel venelasi, soomlasi ja üks oli Filipiinidelt. Venelased olid üliõpilased Uuralitest ja nemad tulid küll agentuuri kaudu.

See koht, kus meie olime, asus Mikkelist kakssada kolmkümmend kilomeetrit põhja pool.

Paljud, kes olid enne Soomes maasikaid korjamas käinud, ütlesid, et ära sinna mine. Öeldi kohe välja, et ära ole loll, see on täielikult orjatöö. Mina ikka suure hurraaga läksin.

See on nagu koonduslaager. Neid kes tulid agentuuri kaudu, ei lubatud kojugi, ilmselt olid mingid lepingud taga.

Kuidas nägi välja maasikakorjaja tööpäev?

Tõusime üles kell viis ja kella kuueks läksime põllule. Kokku oli kümme põldu ja need kõik käisime iga päev läbi. Väljad olid ikka päris suured. Kui põllud said läbi käidud, siis pärast lõunat läksime vagude vahele põhku panema. Tööpäev kestis nii kella seitsme-kaheksani õhtul.

Eelmisel aastal oli ikka hea saak olnud, siis olevat ka kella üheksani korjatud.

Sel aastal oli päris hullumaja. Vihma sadas nagu oavarrest, olime märjad nagu kassipojad ja puhkepause polnud. Kogu aeg oli tempo peal, sest kiiresti oli marju vaja. Paar korda sai nagu pikemalt selle aja jooksul puhkepausi peetud, sest me lihtsalt ei jaksanud enam. Õhtul pesema, olime ikkagi läbimärjad ja higised, ning siis kohe magama. Televiisorit ei olnud, mingi raadio kuskil oli, kuid see ka põhiliselt ei mänginud.

Paljud kirusid, et olid tulnud, sest keegi polnud eriti selgitanud, mis meid ees ootab. Keegi ju ei rääkinud, et ka vihmaga ja üldse iga ilmaga peab põllule minema.

Ühtegi puhkepäeva ei olnud, iga päev käisime korjamas. Seda me imestasimegi, et puhkepäevigi pole ette nähtud.

Mis neist vihmaga korjatud maasikatest sai?

Kauplusekettidesse need igatahes kiiresti viidi ja neid oli palju vaja. Kui puudu jäi, käisime veel õhtul juurde korjamas. Neil olid ilmselt kindlad tellimused, mis igal juhul täitma pidi. Võib-olla neid märgi marju kuivatati, seda ma ei tea.

Kuidas oli korraldatud majutus?

Omanik oli spetsiaalse maja ehitanud. Olid kahe- ja kolmeinimesetoad, kapid olid neis sees.

All oli ühine köök ja saun. Olid ka duširuumid, pesupesemisvõimalus – pesupulber oli enda

poolt. Sööki tegime ise, igaühel oli oma toit. Seal oli siis suur söögilaud, mille ääres söödi.

Majas tualetti polnud, mingite haiguste pärast. Need olid metsas umbes kilomeetri kaugusel ja lagastati ka ära. Majas kütet ei olnud, kuid saunas sai riideid kuivatada. Graafiku alusel kütsime sauna ja koristasime.

Lähim pood oli 15 kilomeetri kaugusel. See oli selline Säästumarketi-taoline. Sealt sai süüa osta, sinna viidi õhtul pärast tööd bussiga.

Kas mõni haigeks ka jäi?

Filipiinlane jäi haigeks, üks putukas vist hammustas. Ta ei julgenud alguses öelda, sest kõik kartsid seda omanikku. Omanik hakkas kohe õiendama, kui tahtsid varem töölt ära minna. Filipiinlase jalg paistetas üles, tekkis ilmselt mingi põletik. Tal oli juba nii, et ei saanud üldse kõndida. Ta oligi Soomes haiglas, kui mina ära tulin. Muidugi jäädi haigeks: kel kurk haige, kellel köha. Iga päev sai ju läbimärjaks.

Kui kaua te seal olite?

Mina olin veidi üle kahe nädala. Oleks pidanud kauem olema, aga lihtsalt ei jaksanud ja närvidele hakkas.

Kõige vanem oli 62 aastane naine Põltsamaalt, tema oli ainult paar päeva ja läks kohe minema, sest ei jaksanud. Põhiline ongi see, et keegi ei seleta, mis ees ootab: millised on töötingimused, kui pikad tööpäevad. Kõik on täielik üllatus. Paljud läksid ära, sest töö on ikkagi ränk.

Kui suur siis teenistus oli?

Tunnitasu oli kuus eurot, lisaks sellele sai maasikakilo pealt 70 eurosenti. Kui oli palju mädanenud või valgeid marju korjatute hulgas, võeti n-ö kvaliteedipunkte maha. Tööle vormistati ametlikult.

Soome maksud on rängad, nii et tulumaksu läheb maha 40 protsenti. Hiljem lubati palgatõend järele saata. Raha sain pärast tööd kohe kätte. Neile, kel raha polnud, maksti ka avanssi.

Muidu oli kõik oma raha eest, ka edasi-tagasi sõit. Kokku teenisin selle kahe nädalaga nii palju kui siin kuu ajaga. Teenistus oli hea, aga kui loogiliselt võtta, siis ei võitnud ma eriti midagi. Sõit läks juba üle kahe tuhande ning sealne elamine maksis ka, kuigi öömaja oli tasuta.

Kas järgmisel aastal on jälle minek?

Mitte mingi hinna eest ei lähe, kodu on ikka kodu. Ma pole ealeski näinud, et vihmaga niimoodi tundide kaupa tööd tehakse - see oli ikkagi õudne. Kui ka suhtumine oleks teistsugune olnud: et korjad kaks põldu ära, siis puhkad ja lähed edasi. Oli hea, kui vahepeal jõudis paar lonksu kohvi võtta.

Kellele meeldib see töö ja kes tahab seda teha, see võib ju minna. See töö ei ole minu jaoks, oli ikka üle mõistuse.

Võimalik, et kui oleks olnud ilusad ilmad ja marju palju, siis olnuks võib-olla teistmoodi. Siiralt soovitan kõikidele mitte minna.

On neid, kes lähevad rahakopikat taga ajama või tahavad perest eemal olla. Ma arvan, et väga paljud pered on ka sellepärast riius, et nii minnakse ja ollakse. Kuulsin ise, kuidas telefoni teel kisuti, ega see eriti meeldiv ei ole. Kui sa oled vaba ja vallaline siis veel võid, aga ikkagi...