Nigula looduskaitseala keskmeks on Nigula raba, Järve-nimeline järv ja soosaared. Vanim neist on järv, sest selle kinnikasvamisest umbes 10 000 aasta vältel on saanud raba - selline, nagu see tänapäeval on. Noorim neist on mets ja riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori asetäitja Agu Leivitsa hinnangul kogu Nigula looduskoosluse vaat et kõige väärtuslikum osa.

“Sest nii suurt inimtegevusest puutumatut terviklikku metsamassiivi, kus pole sihte aetud ega hooldusraiet tehtud, teist Eestis vist polegi,” rääkis Leivits. “Isegi Euroopa mastaabis on see metsamassiiv oma puutumatuses unikaalne.”

Tulnud Saksa soo-uurijad ja rääkinud oma maa metsadest. Teine teadlane, erialalt just metsade uurija, võtnud arvutis lahti Euroopa kosmosefoto, näidanud Saksamaa metsade armetust kas või Nigula metsaga võrreldes ja öelnud: “Kes tahab tõelist metsa näha, sõitku Baltikumi või veel parem Venemaale. Seal on ürgsed metsad veel alles.”

Pärnumaa Saarde vald saanud oma nime sellest, et üksikuid külasid ja talude gruppe suurte põlislaante keskel võrreldi inimsaartega nagu meresaari keset lagedat vett. Käid metsas ringi ning vankritee juhatab su inimasulani nagu saarekeseni keset rikkumata loodust.

Ning Nigula sai alles hiljuti rahalist toetust … väikesaarte abistamise programmi kaudu.

Ürgvanasti aga olnud Saarde ja Tali kandis peale metsa palju järvi, mille kallastel võisid elada inimesed varemgi kui Pulli külas, mis vahepeal mereveest üle ujutati ja mille vanuse arheoloogiaprofessor Aivar Kriiska uuemate leidude uurimisel nihutanud veel üle tuhande aasta vanemaks, 8500 aasta kanti enne Kristuse sündi.

Looduskaitsealal arheoloogilisi uuringuid enesestki mõista ei korraldata. Siin on loodus inimesest tähtsam, isegi siis, kui tegu on looduse rüpes elanud kiviajaasukatega.

Aga raba vanus ei tundugi inimtegevuse eaga võrreldes enam väga aukartustäratav. Pigem äratab aukartust see, et raba sünd ja kasv võib olla inimmõistusele hoomatav.

Turvas on raba keha ja nuhtlus

Nigula looduskaitseala ja looduskaitse regioonikeskuse kaitsealade planeerimise spetsialist Murel Merivee meenutas üht rabauurijatele tuttavat kirjutist 1959. aastast, mis kandis pealkirja “Varsti on kõik ENSV sood turbaks kaevandatud”.

See pealkirjaks kirjutatud hurraa-hüüatus ilmestab 1950. aastatel Eesti soid ja rabasid tabanud tööstuslikku survet. Pärnumaal said hoo sisse Tootsi turbaväljade rajamine, mis nüüdseks ongi ammendatud, ning Lavassaare turbaväljade rajamine mõni aeg hiljem.

Ning tööstuslik ahnus – või ka vajadus – pole palju raugenud, kui meenutada kas või Pärnu külje all Rääma rabas praegu koostatavaid turbatootmise laiendamise kavu.

Aga 1950. aastail hakkasid loodusteadlased intensiivselt rabasid uurima ja Nigula raba kaitse alla võtmisele eelneski 1953. aastal tollal vastse bioloogiadoktori Eerik Kumari juhtimisel tehtud Nigula raba põhjalikum uuring.

1957. aastal võeti teaduste akadeemia ja Eesti loodusuurijate seltsi initsiatiivil looduskaitse alla esimene raba, Nigula, ja koos sellega Vaika saared, Viidumäe allikasood ning Matsalu laht, lisaks nimetati veel 30 keeluala.

Nigula jaoks tähendas see turbakaevandamise võimatust ja raba säilimist.

Leivits teeb selget vahet turbatootmise ja kaevandamise vahel.

“Turvast toodavad sood ja rabad, turvast kaevandavad inimesed,” ütles Leivits.

Appi tuli jõhvikas

“Nigula rabas on olnud jõhvikal suur roll, nii et see mari on isegi meie embleemil,” märkis Merivee, kes lahkelt oli nõus meile rabas giidiks hakkama. Ja ta rääkis ühe loo Nigula jõhvikast.

Kui Nigula looduskaitseala loodi, tundis tollane toiduainete ministeerium suurt huvi jõhvika vastu. Teadlased pandi jõhvikat uurima, muuhulgas otsima võimalusi selle kultuuristamiseks ja isegi põllumajanduslikuks tootmiseks.

Parim koht seda teha paistis olevat kaitse alla võetud Nigula raba. Nii sai see looduskaitseala raha ja limiidid kohapealsete töötajate palkamiseks ja teadustöö läks käima.

Muidugi ei uuritud siin ainult jõhvikaid, ehkki tänu Nigulale on jõhvikas üks palju uuritud mari ja siin kasvab tõesti enneolematult suuri jõhvikaid – selle marja kultuuristamise püüde nähtavaid märke.

Aga jõhvika kõrval hakati uurima raba ennast: raba elustikku, taimi, putukaid ja linde, isegi hunte on siin jälgitud.

Nelikümmend aastat tagasi loendati kogu Nigula raba linnustik ja seda tehti igal aastal tänavuseni välja.

Leivitsa hinnangul on tegu maailmas haruldase andmepangaga, mis kirjeldab linnustikku ühes kindlas paigas neli aastakümmet järjest ja edasigi, sest töö jätkub.

Üle kuue kilomeetri kitsast purret

Nigula matkarada saab alguse Järve-nimelise järve kaldalt, mis omakorda andis nime järve ääres olnud Järve talule või andis talu nime hoopis Järvele endale – seda ei mäleta täpselt enam keegi.

Rada lookleb piki Järve kallast vaatetornini ja vonkleb sealt mööda lagedat raba metsa poole, pakub metsas puhkepaiga veel ühe torni juures ja toob matkalised loodetavasti tagasi targematena, kui nad minnes olid.

Rabas võib tõepoolest mõndagi õppida. Taimi, putukaid, aga ka värve, mida raba pakub isegi kesksuvel nagu maalitud lõuendil, ja et tuulel pole siin midagi eriti kõigutada, siis seda enam mõjuvad rabapildid loodusmaalidena – joonista mõttes nähtule raam ümber ja pilt ongi valmis.

Isegi eesti keelt saab rabas õppida, sest tavainimesele uusi emakeelseid sõnu võib meelde jätta siin ridamisi, kui on keegi, kes neid ütleb.

Näiteks “älves” on vesine või mudane koht rabas mätaste vahel ja see on lausa eluohtlik lomp, nagu “laugas”.

“Märe” või ka “märeala” on märg koht rabas, kus vesi on mitu kuud maapinnaga tasa ega alane, kui aurustubki, siis pressib alt turbast uus vesi peale.

On veel “servamäre”, mis asub näiteks soosaare serval, seal, kus raba metsaks muutuma hakkab. Siis on rabas “pääksid” või “peaksid”. Neid on Nigula rabas viis ja nad pole muud kui soosaared.

Seega lause “tulime pääksilt üle märe, hoidudes älveste eest” on eesti keel. Või peaks ütlema raba keel?