Nii juhtus ka tänavu, et inimese ja looduse arvepidamine ei langenud kokku: kuigi kalendri järgi oli suve alguseni veel paar nädalat aega, andis loodus oma märkidega teada, et fenoloogiline (fenoloogia on looduse aastaajalise arenemise reeglipära uuriv teadus – toim.) suvi on juba käes. Mesimagus pärnaõielõhn ujutas üle linnapargid ja tänavad, see oligi märk suvest.

Kui inimene oma üldistatud seadustes võib eksida, siis loodus ei eksi. Et kevade kuumad ilmad olid soojaks kütnud järvevee, andnud hoogu taimekasvule, pannud linnud kiiremini pesa ehitama ja poegi hauduma, ei saanud pärnadki enam oodata.

Pärn oli talus tarbepuu, mille pehmest puidust oli hea nõusid valmistada. Pealegi ei tõmba pärna puit kuivades kokku, ei lähe kõveraks ega pragune. Puu koorest valmistasid muistsed eestlased aga viiske ja punusid köit.

Tänapäeval pole viiske enam vaja, ka toidunõud saab odava raha eest poest kätte. Asendamatuks on siiani aga pärnaõied, mis leiavad tarvitamist nii külmetuse, ootamatu valuhoo kui närvipinge korral. Ka tervel inimesel on õite tõmmist mõnus rüübata, eriti kui hulka veel mett segada.

Õitel on tugevalt higistamapanev toime, nad kiirendavad sapipõie ja neerude tegevust. Higiga väljuvad kehast bakterite või viiruste tekitatud toksiinid, see omakorda alandab palavikku. Nii sobibki pärnaõieteed juua kohe, kui külmetus või gripp endast märku annab.

Kui nüüd ohkate, et mis selle tarkusega enam peale hakata, pärnad ju õitsenud, siis sugugi kõikjal pole see nii. Varjulistes metsaalustes kohtab õiteilus puid veel küll – pärn ongi looduslikult segametsade puu. Veel parema meelega kasvab ta laialehelises metsas, mida Eestis peamiselt küll vaid väikestel meresaartel, näiteks Hanikatsis, kohtab.

Värskete õite ravitoime on tugevam. Ka tasub linnainimestel meeles pidada, et ühtegi ravimtaime ei tohi korjata saastunud kohast, nii et linnapark ega maanteeserv pole sobiv paik, kust hea ravimtee materjali muretseda.

Kui jutt juba linnaparkidele läks, siis seal on harilikust pärnast rohkem levinud suureleheline pärn. Nagu nimi ütleb, on viimase lehed mõnevõrra suuremad, ka on suurelehelise pärna lehed ning eriti leheroots palju karvasemad. Ning kui hariliku pärna lennusega varustatud viljad on peaaegu siledad, siis suurelehisel on need omapäraste kõrgete ribidega.

Ilmselt seetõttu, et mu isakodu aias kasvasid iidsed harulised pärnapuud, mille võra veel hilisõhtutelgi seal sagivatest tuhandetest mesilastest sumises, on too lõhn ühe lemmikuna mulle ninna jäänud. Ning pärnaõiemesi on talvel ikka laual.