Kui kolada inimese tekitatud prahipaikades, võib leida seal kasvamas 30 – 50 cm kõrguse helekollaste õitega taime, mida vigastades – olgu siis tegu lehtede või varrega – nõristub ohtralt kollast piimmahla, mis värvub kiiresti õhu käes oranžikaks.

Tegu on vereurmarohuga, jäätmaa taimega, mis kasvab meelsasti ka tarade, kiviaedade ja varemete naabruses ning parkides ja elamute ümbruseski omale koha leiab. Nii et üks inimsõbralik lill.

Kui teil juhtub olema tüütuid soolatüükaid, millega juba ammu kimpus olete, siis nõristage ja hõõruge vereurmarohu mahla tüügastele, mis sest, et ka näpuotsad sellest oranžiks värvuvad.

Ei tasu arvata, et kohe – simsalabimm! – soolatüügas kadunud. Kuid kui olete protseduuri korranud kolm või neli korda, siis märkate, et näotud ja häirivad tüükad on hakanud kahanema ja varsti kaovad nad täiesti.

Selline vägi on tolle mitmeaastase taime piimmahlal.

Rahvameditsiin kasutab taime kollast vedelikku sügelevate nahapõletike, konnasilmade, sügeliste ja sammaspoole vastu. Vereurmarohu piimmahlaga on püütud ka tedretähne ja pigmendilaike pleegitada. Et taim on mürgine, saab taimeürdist hõõrutud pulbriga inimese elukaaslasteks kippuvaid ebasoovitavaid putukaid hävitada.

Vereurmarohu droog leevendab ka sisemisi vaevusi, eriti maksa ja sapipõie häireid, aga enne tasub arstiga nõu pidada, sest tegu on tugevatoimelise ravimtaimega.

Värvikas piimmahl on tunnus, mille järgi taime ära tunda. Kui tahate taimi vigastamata veenduda, et tegu on vereurmarohuga, siis jälgige välimust: kollaseid kroonlehti on neli, vars on kaetud hõredate pehmete karvadega ja lopsakad lehed on altpoolt hallikad, pealt aga mururohelised.

Vereurmarohi õitseb kevadest sügiseni. Ühe ja sama taime õied avanevad eri ajal, korraga võib näha nii õiepungi, avanenud õisi kui ka vilju, milleks on kupar.

Vereurmarohu lähim sugulane on meie looduslik moon ehk magun, moodustades sellega magunaliste sugukonna. Noored taimed on mahlased, sügisel muutuvad varred puiseks.

Nii et kel vaja, kiirustage vereurmarohtu otsima.

Allikas: ajaleht Järva Teataja 18.07.2007, Kaarel Aluoja.