Suurulukite – kelleks meil loetakse sõralistest põtra, punahirve, metssiga, metskitse ning kiskjatest hunti, ilvest ja karu – arvukus on pea kõikide liikide puhul jätkuvalt tõusuteel.

Metsauuendajast maaomanikke huvitavad neist enim põder ja metskits, kes kõrge asustustiheduse korral metsanoorendikes tõsiseid kahjustusi võivad tekitada. Hunt ja ilves omavad kordades suuremat tähtsust metskitsede arvukuse reguleerimises kui jahimees.

Põtru on optimaalne arv

Põtrade arv langes pärast intensiivset küttimist madalseisu 1995. aastal, mil meil loendati 6300 isendit. Viimasel kahel aastal on see stabiliseerunud 12 000 isendini.

Põtrade selline arvukus tundub olevat  küllaltki optimaalne praegust talvist toidubaasi arvestades, kuid siiski esineb teatud piirkondades olulisi metsakahjustusi. Põtrade arvukuse peamine reguleerija on praegu jahimees ning nende põtrade küttimise suunamisel on aasta-aastalt enam arvesse võetud kahjustuste ulatust ja paiknemist.

Möödunud hooajal püüti põtru küttida juba üle juurdekasvu määra ning tänavukevadine loendus ja kahjustuste seire näitavad, kas see suund on õige.

Metskitsega palju probleeme

Keerulisem on lugu metskitsedega, kelle tekitatavate metsakahjustuste ulatus ületab paljudes piirkondades oluliselt põdrakahjustusi. Probleem on selles, et kui põdra arvukust suudavad jahimehed kontrollida, siis metskitse oma mitte.

Esiteks on meie metskitsejahi traditsioonid seotud trofeejahiga, kus jahimeeste huviks on enamasti küttida vaid väärikaid sarvekandjaid. Teiseks kütitakse metskitsi peamiselt kultuurmaastikul, kuid seoses metsa intensiivse raiega on sobivaid elupaiku tekkinud ka metsas ning seal elavate metskitsede osa jääb jahimeeste poolt praktiliselt puutumata.

Metskitsede peamiste reguleerijatena saame praegu arvesse võtta hoopis suurkiskjaid hunti ja ilvest, kelle peamiseks toiduobjektiks on just metskits.

Kui möödunud aastal küttisid jahimehed pisut üle 10 000 metskitse, siis hundid ja ilvesed murdsid arvestuslikult kokku umbes 50 000 isendit.  Sellest hoolimata ei suuda jahimehed ja kiskjad koos praegu metskitse arvukuse edasist tõusu pidurdada.

Ehk tuleks oluliste metsakahjustuste piirkondades kasutada arvukuse reguleerijana just kiskjaid, jättes nad seal küttimata. Üks ilves murrab keskmiselt 50 metskitse aastas, s. o rohkem kui ühe keskmise jahipiirkonna jahimehed kokku. Ja tema teeb seda just metsaaladel, kus metsakasvatajatel peamised probleemid tekivad. 

Peep Männil, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseire sakonna juhataja.

Allikas: ajaleht Vooremaa 14.07.2007.