Iga päev pöördub aiapoodi kümneid inimesi, et otsida abi kartulimardika vastu. Uus kahjur Hiiumaa põldudel paneb inimesi muret tundma, mida ometi teha. Parim soovitus on mardikad ja tõugud kokku korjata ning mehhaaniliselt hävitada.

Taimetoodangu inspektsiooni Hiiumaa büroo sai esimesed teated kartulimardika leidudest Hiiumaa põldudel jaanipäeva eel Kärdlast. Sellest ajast peale on iga päev olnud Kärdla turu aiapoes mürgiküsijaid. Kaupmees Evi Kõster ütles, et praegu on mürgi ostmine eriti hoogsaks läinud. “Iga päev on vähemalt kümme inimest, kellele olen müünud,” rääkis Kõster.

Aiapood müüb kolme sorti mürki: Decis 2,5 EC, Fastac 50 ja Actara 25 WG. “Ühest pakist saab 10 liitrit mürgivedelikku.” selgitas Kõster.

Ostjateks on tema sõnul põhiliselt erakasvatajad. “Esimene inimene, kes tuli minu juurde abi otsima, oli Käinast. Praegu on küsijaid üle Hiiumaa. Kõige rohkem on küsitud Suuremõisast, Paladelt, Käinast, Emmastest,” rääkis Kõster. Paljudele on mardika leid oma põllulapilt olnud üllatuseks.

Kõigile kartulikasvatajatele Kõster mürgi pritsimist siiski soovitanud pole. Tema sõnul on väiksemal pinnal otstarbekam tõrjemoodus mardikate kokkukorjamine ja mehhaaniline hävitamine.

Sama soovitab ka taimetoodangu inspektsiooni Hiiumaa büroo juhataja Helle Aasma. Põhjuseks toob Aasma, et varase kartuli tarbimisaeg hakkab kätte jõudma ning mürgi hajumine võtab paar nädalat aega.

Kartulimardikas on tavakahjur

Aasma rääkis ka, et inimesed on jätkuvalt nõnda tragid, et annavad mardikaleidudest neile teada. Tegelikult sellist kohustust tänapäeval enam ei ole. Kui esimene koloraado mardika leid oli Eestis 1965. aastal, siis praeguseks on mardikas siin juba ammuilma kohanenud.

Aasma sõnul on kartulimardikas 2002. aastast Eestis kirjas tavakahjustajana, nagu lehekoi. “Meie põhiline sõnum inimestele on praegu ikkagi see, et nad oma kartulipõldusid jälgiksid. Mardikate ärakorjamine on seejuures kõige töökindlam meetod. Mürk mardikatele oluliselt ei mõju, see on mõeldud eelkõige pealseid hävitama asuvatele munast koorunud tõukudele,” ütles Aasma.

Tema ütlust mööda mingit toetusprogrammi koloraado mardikatega võitluseks riigi poolt ette nähtud pole. “Aastakümneid on eestlased nendega koos elanud ning kusagil pole seetõttu kartulikasvatust lõpetatud. Kuna meil on kahjur esimest aastat, peame lihtsalt õppima, kuidas temaga hakkama saada,” nentis Aasma.

Emmaste vallas Ranna külas elav Linda Pomerants leidis kartulimardikad oma põllult sel nädalal. “Siinkandis ei olegi vist peret, kus mardikas poleks kahju teha jõudnud,” sõnas Pomerants ja lisas, et mardikate avastamine oli tema jaoks vaid järelevaatamise küsimus.

“Ma ei uskunud, et minu põllul võiks neid olla. Käisime taimekaitseinspektsiooni töötajaga põllul korralist kontrolli tegemas ja siis avastasime,” rääkis Pomerants.

Ta tõdes, et teave kartulimardika jõudmisest Hiiumaale on väga hiljaks jäänud, kuna munad on juba munetud ja neist koorunud aplad tõugud on taimedel oma rüüstetööd tegemas. “Need tõugud on ikka väga vastikud,” lisas agronoomi haridusega talupidaja.

Pomerantsi sõnul on naabrid tõukusid kokku korjanud juba liitrite viisi, ja nii päevast päeva. Ka tal endal on plaan käsitsitõrjet teha, kuna mahepõllul ei tule pritsimine kõne alla.

Käina ja Suuremõisa piiril enam kui 40 hektaril kartuleid kasvatava Mereliiva talu tegevjuht Viljam Heinma mardikate pärast veel südant ei valuta. Tema sõnul on põllud seni puhtad olnud, ent põllupind on suur ja kõikjale vaatama ei jõua.

Teisipäeval põlde kontrollimas käies üks kolle siiski leiti. Heinma ütleb, et tõsisemalt tuleb nendega tegelema hakata ilmselt järgmisel aastal. Praegu on mureks hoopis lakkamatult taevast alla sadav vihm, mis ei lase pritsimisi teha ning kartuleid ähvardab lehemädanik.

Ohus on kõik maavitsalised

Kartulimardikas ehk koloraado mardikas ( Leptinotarsa decemlineata) on umbes 10 mm pikk, erekollast/oranži värvi kattetiibadega, mida katavad viis tumedat pikitriipu. Tema eesrindmikul on mustad täpid. Kollased, hiljem oranžid munad on varrekese abil taimelehe alla kinnitatud.

Koorunud tõugud on kumera kehaga, oranžpunased, hiljem tuhmkollased. Munast koorunud tõugud närivad sama lehe alumisele pinnale kuni 1 mm läbimõõduga augukesi. Kui tõugud on end küllalt tugevaks söönud, rändavad nad kartulitaime latva, lehtede pealmisele küljele, toitudes seal seda augustades ja sälgutades.

Mardikad ja vanema kasvujärgu tõugud söövad alguses lehti servadest, hiljem aga tervikuna kõik lehed ja lehevarred. Kui putukaid on väga palju, võivad nad hävitada kogu kartulisaagi. Lisaks kartulile söövad nad vahel ka tomatitaimi.

Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas väidetavalt kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast.

Allikas: www.hiiumaa.ee 13.07.2007.