Viljandimaa metsaomanik Mihkel Maala peab oma ilusast vanast kuusikust üraskite pärast välja viima vähemalt 15 tihumeetrit puitu.
 
“Üraskid on nii hoogu sattunud, et jääb mulje, nagu oleks neil tänavu mitu sõsarhauet,” ütles Maala. Niisugust üraski-uputust pole ta oma metsas varem näinud – Saarepeedi vallas kasvavate kuuskede koore alt võis leida korraga tumedaid täiskasvanud üraskimardikaid ja pruunikaid noormardikaid. Samas kõrval oli munast tulnud valgeid tõuke, ent mõnel puul alles alustati munemist.
 
Kiirelt puud maha

“Kui kuuseokkad hakkavad kuivama, on kahjustus juba tugev. Aga varem leiab selle üles puu all oleva näripuru järgi,” rääkis Maala, näidates puu juurekaela samblikusse kogunenud peenikest punakat puru.
 
Kui kahjustuskolle on väike, saab mets ise putukatega hakkama, kuid nüüd kavatseb Mihkel Maala osa kahjustatud kuuskedest maha võtta ja saeveskisse viia. Sellega on juba väga kiire, sest kui noormardikad saavad täiskasvanu tumeda koore selga ja ilm soosib, lendavad nad veel tänavu järgmiste kuuskede peale oma mune munema.
 
Üraskitega võidelda on Maala üritanud juba mitmel moel. Esimese üraskitega puutüve, mida metsast välja ei saanud vedada, kooris ta pärast putukate kokkumeelitamist ära, et niiviisi järajatele ots peale teha. Siis saagis ta sõsarhaudmega asustatud kuuse ja laasis selle oksad ära, et värske puidu lõhn putukaid just selle puu peale meelitaks.
 
Rasvaste üraskitõukudega koorelatakaid on Maala ladunud püünistüve peale, et linnud teaks, kust süüa saab. “Paistab aga, et praegu on neid ka lindude jaoks liiga palju. Üraskid arenevad nii kiiresti, et see hirmutab,” ütles metsaomanik.
 
“Möödunud aastal tekkinud ja tänavu laienenud üraskikoldeid võib näha kogu riigis,” kommenteeris Maaülikooli dotsent Kaljo Voolma. “Kooreüraskite arvukus on praegu tõusuteel. Soodne ilmastik ja tormikahjustused on selleks eeldused loonud. Kui metsas on piisavalt toorest materjali või põuast nõrgestatud puid ja neid tuleb jätkuvalt juurde, kasutavad üraskid selle loomulikult ära.”
 
Viljandimaa on üraskite erilise tähelepanu all 2005. aasta suurte tormikahjustuste tõttu. “Mitu nendele soodsat tingimust on seal kokku langenud,” ütles Riigimetsa Majandamise Keskuse metsakasvatuse juht Silvi Vinkman, kelle sõnul on silmatorkavaid üraskikoldeid Õisu metskonna tormilankide kõrvalaladel ja ka Aimla metskonnas.
 
Tormikahjustuste järelmõjuna on ürask kõvasti liikvel ka Pärnumaal.
 
“See on ootuspärane, kuna uuringute järgi on ta kõige arvukam just kolmandal aastal pärast tormi,” ütles Pärnumaa keskkonnateenistuse piirkondlik metsanduse spetsialist Peep Põlma.
 
Koristamata tormimurd

Põlma ennustas kogemuse põhjal, et kui üraskist lehes rääkida, on tal telefon punane – Tallinnas elavad metsaomanikud hakkavad küsima, kuidas nende metsaga lood on. Pärast 2005. aasta tormi oli helistajaid olnud väga palju, ent veel praegugi on Põlma piirkonnas, nii erametsades kui ka jätkuvalt riigi omandis olevatel metsamaadel, koristamata tormimurdu. Metsaseaduse järgi on aga metsaomanik kohustatud jälgima oma metsa seisundit ja kaitsma seda kahjurite eest.
 
Peale kuuse-kooreüraski on tänavu piirkonniti männikuid okastest paljaks söömas männivaablane.
 
Metsapatoloogid on märganud mulluse põuasuve järel ka keskealiste ja vanemate kuusikute omapärast niineüraski ja hariliku võraüraski ühiskahjustust, mille tunnus on kuivanud kuuseladvad.

Allikas: ajaleht Maaleht 11.07.2007.