Männikultuuri rajajale on põder sageli „sõbraks“, kes hävitab tehtud töö. Seetõttu peab metsaomanik olema väga leidlik, et loomi noortest männipuistutest eemale tõrjuda.

Käiku lähevad tugeva lõhnaga või helkivad asjad, lisaks erinevad hääled ning ladvakaitsed. Kui eelnimetatud vahendid peaksid taimtoidulisi peletama, siis laku- ehk soolakivid hoopis tõmbavad neid ligi.

Peletamine lõhna või maitsega

Häid tulemusi põdra peletamisel on saadud rääsunud heeringakonservi, soolakala või roiskuma läinud toidujäätmete kasutamisega. Need võib panna kilekotti, kott pealt kinni siduda ja siis metsa viia ning puu otsa riputada, tehes enne kilekotile mõned väikesed augud sisse - sealt tulev hais peletab põtru mõnda aega eemale. Mida püsivam hais, seda kestvam on mõju. Nailonsukast kotikestega puudele riputatud küüslaugud on olnud ka küllaltki tõhus vahend põtrade eemale tõrjumiseks. Samaks otstarbeks saab kasutada purki kogutud suitsukonisid, millele on vett peale valatud. Pärast juukselõikust kokku kogutud juuksed võib samuti väikeste kotikestega puude külge riputada. Ka see inimesele osutav lõhnaallikas peletab mõnda aega loomi eemale. Pikaajaliselt ühes kohas sama nippi kasutada ei saa, sest loomad harjuvad sellega ära.

Sõltuvalt loomade arvukusest on tulemusi andnud ka tööstuslikult toodetud tõrjevahendite (repellentide) kasutamine. Möödunud aastal oli saadaval nii Saksa päritolu keemilist Cervacoli kui ka Rootsi päritolu looduslikul toormel põhinevat Plantskyddi. Soomes okaspuude töötlemisel häid tulemusi andnud MOTA on kallis - ühele hektarile kuluva preparaadi koguse maksumus on 800-2400 krooni pluss pritsimiskulu.

Ladvakaitsed pole eriti tõhusad

Erinevate jogurti- või kohvitopside puulatva panek on küll tõhus, kuid sellega on palju tööd ja nad ei taha seal hästi püsida. Selline taimekaitsevahend sobib kasutada alla meetriste puude puhul.

Uudne nipp on vanade CD-plaatide riputamine puude okstele - päikese- ja kuuvalguses need veiklevad ning tuule käes on see kui diskotulede mäng. Head on ka spetsiaalsed ladvakaitsed – ogadega „plastsiilid“ või võrkkotikesed, mis puulatva seotuna koos ladvaga kerkivad või mida peab igal aastal uuesti paigaldama.

Erinevate häälte mängimisega harjuvad loomad mõne nädalaga ega karda neid siis enam. Tuulekellaga on sama lugu - algul toimib, harjumiseks läheb mõni nädal aega ja siis enam ei kardeta. Tugev heli peaks viitama inimese või mõne muu vaenlase kohalolekule: hundi ulgumine, koerahaugatused, püssipaugud jne. Kuna helisignaaliga ei kaasne vahetut ohtu loomale, siis on toime nürinemine aja jooksul paratamatu.

Tarastamine on kindlaim

Igasuguste nööride, lintide ja isegi lõhnataradega kultuuri piiramine ei ole andnud püsivaid tulemusi. Kui nööri külge siduda aga hõbedaläikelisi kileribasid, siis ei ole metsloomad sealt vähemalt mõnda aega üle läinud.

Kõige kindlam kaitse on siiski kultuuri tarastamine, kuid see on ka kõige kallim viis tehtut ulukite eest kaitsta. Väiksemate pindade puhul võib ka kahe-kolmejuhtmeline elektrikarjus toimida. Kõne alla tuleb see eelkõige kallihinnaliste taimede puhul, nagu näiteks kõvalehtpuud, võõrpuuliigid, maarjakask.

Peibutised aitavad

Lakukivid võiks panna kohtadesse, kuhu põtru just tahetakse meelitada. Soome näitel on nendeks 5–6 meetrit kõrged noorendikud, kus põdrad enam latvu murdma ei küüni, kuid saavad kärpida mändide külgoksi.

Et põder sööb soolakute ümbert intensiivsemalt, siis võiks soolakivi panna sinna, kuhu tahetakse põtru ligi meelitada. Kord juba kahjustatud kultuuri või puistusse tuleb põder tagasi, mõjuvad koht, lõhn, harjumus.

Kõrgemal asuvates okstes on repellentseid aineid vähem – see seletab, miks valguse käes kasvanud oksi ja latvu nende murdumise või lumepainde korral eelistatakse.

Põtrade ligimeelitamisel jääb risk, et koos võrsete söömisega hakatakse puid ka koorima ning külgokste kärpimisega minnakse liiale. Songa seemla Viljandimaal ja Kullenga seemla Lääne-Virumaal osutasid, et põdrad kahjustasid teatavaid männikloone teistest enam. Seega on parem, kui kultuur rajatakse paigaomasest kohalikust puistuseemnest.

Mida teha koorimise vältimiseks

Puude koorimise ühe põhjuseks võib olla asjaolu, et puukoore kiudained leevendavad taimtoidulistel ulukitel kevadist koresööda puudust. Puude koores leidub ka kergesti omastatavaid suhkruid/süsivesikuid. Koorimisaeg on varakevad ja sügis, vähem talv. Kevadel langeb koorimine kokku vegetatsiooni algusega, mil on saada palju kiudainevaest rohelist toitu, sügisel aga jooksuaja-järgse vegetatsiooni lakkamisega, mil taastumiseks vajatakse lisaenergiat. Koorimise vastu pakkus baltisakslane F. Lühr juba enam kui sajand tagasi soolasegu: 10 kg soola, 0,5 kg kustutatud lupja, 1 kg kahealuselist fosforhapet ja veidi parkhapet, mida võib plastvannis kokku segada. Parkhapet lisati, kuni segu sai helepruun. Meie endise metsainstituudi jahindusrühma katse järel selle seguga lakkas kuuskede koorimine, kui rajati üks soolak 300 ha kohta. Loomade puudest eemale hoidmiseks võib puutüvesid pintseldada ka tõrvaga. Okaspuude puhul annab sama tulemuse puudel vaigujooksu tekitamine vastava hambulise kaabitsaga.

Tegelikult pole toimetulek ulukite ja ulukikahjustustega mitte lõputu võitlus, vaid pigem loomulik osa meie majandushuvi mõistlikust sobitamisest looduskoosluste püsimise ja toimimisega. Kui hoida ulukite arvukus mõõdukais piires ja metsa pisutki kaitsta, siis on võimalik koos eksisteerida küll. Kogemused, metsa- ja jahimeeste koostöövalmidus ning riigipoolne abi kuluvad siingi marjaks.

Jüri Tõnisson,
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse peaspetsialist

Allikas: ajaleht Vooremaa.ee 12.07.2007.