Mõnikümmend aastat tagasi oli kartulimardikas (koloraado mardikas) eksootiline putukas. Nüüd on ta Leedus, Lätis ja Lõuna-Eestis muutunud püsiasukaks.

Taimetoodangu inspektsiooni Lääne-Viru büroo peainspektori Aili Tõnissoni ütluse järgi on kartulimardikas muutunud tavakahjuriks ning nende inspektsioon sellega enam otseselt ei tegele. Kuid temani jõudnud info kohaselt on mardikat meie maakonnas nähtud juba paar nädalat. Peapõhjuseks, miks kartulimardikas nii laialt on levinud, pidas ta inimeste lohakust ja mõistmatust.

Kartulimardika levikut on soodustanud ka vahepealne omandivormi muutus põllumajanduses. Võimalik, et aiapidaja ei taha kemikaale kasutada, kartes, et mürk läheb mugulatesse.

Õigeaegne tõrje aitab

Tuntud seemnekartulikasvataja Simunast Gustav Põldmaa ütles, et tema põldudel mardikat pole, kuid ümbruskonna aiamaadel on seda küll. Põldmaa teeb oma põldudel korralikku keemilist tõrjet. Kokku on tal kartuli all üle 30 hektari ja kartulimaa suurust arvestades polekski see teisiti võimalik. Ta on arvamusel, et nendele maadele, kus on keemilist tõrjet tehtud, mardikas ei tule.

Silvi Tammik Lepnalt rääkis, et nemad just tulid oma põlde kontrollimast ning õnneks midagi ei leidnud. Kuid ka temale on aiapidajad rääkinud, et mardikat pidi palju olema.

Tammiku arvates tuleks tõrje teha õigel ajal, siis pole mugulate moodustumise ja kasvamise ajaks enam mingit ohtu. Tema sõnul maksab ühe hektari keemiline tõrje umbe 400 krooni ning aianduskauplustes on müügil ka pisipakendid aiapidajate tarvis. Käsitsi mardikatõukude ja munade kogumist pidas ta lootusetuks ning aeganõudvaks tegevuseks, millel pole loodetud tulemust.

Õie Reineberg Aasperest ütles, et tema arvates pole kunagi hilja kemikaale kasutada, sest mürgi mõju on lühiajaline ja mugulatesse see ei lähe. “Mürk peale ja puhtaks,” soovitas ta.

Teraviljakasvataja Mati Preemil Nadalama külast Väike-Maarja vallast on sel aastal mugulaid maha pandud ühele hektarile. Preem sõnas, et tema põldudel pole kartulimardikat aastaid olnud. “Mardikat nähes ma paanikasse ei satu, sest tegemist on tavalise kahjuriga, kes allub hästi keemilisele tõrjele,” ütles ta. Peamiselt levib koloraado mardikas nendes kohtades, kus kartulit on pidevalt ühe koha peal kasvatatud.

Aiapidaja probleem

Kunda külje all hektarilist kartulimaad pidava Aare Rootsi sõnul pole tema omalt maalt mardikaid leidnud ja ka ümbruskonnas pole neist kuulda olnud.

Kiita aga ei tohi, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Tema on keskkonnasõbralik põllupidaja. Sisuliselt tähendab see, et teatavad kemikaalid on lubatud, kuid ta eelistab neid kasutada võimalikult vähe ja kartulimardika tõrjet pole teinud. Kui aga saak ohtu satub, on tõrje paratamatu.

Meie maakonnas on kartulimardikas eelkõige aiapidaja probleem ning aja jooksul on suurest ohuallikast saanud tavaline kahjulik putukas, kelle tõrje on võimalik.

• Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata)

• Kartulimardikad on 9-12 mm pikad, oranžikaskollaste kattetiibadega, kummalgi kattetiival viis musta pikitriipu, eesrindmikul mustad täpid. Koorunud tõugud on kumera kehaga, oranžikaspunased. Täiskasvanud tõugud on värvuselt oranžikaskollased või tuhmkollased, 15-16 mm pikad, hästi kumerdunud kehaga.

• Eesti oludes on kartulimardikas seni andnud ühe põlvkonna suve jooksul. Talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva.

Allikas: ajaleht Virumaa Teataja 11.07.2007.