Päikeselisel suvel on ka oma varjuküljed: soe suvi meelitab usse päikese kätte peesitama. Sel suvel võib teedel päris tihti näha auto alla jäänud usse. Marjulistel ja seenelistel tasub ettevaatlik olla ning metsas peaks alati kandma tugevaid pika säärega jalatseid.

Tänavusel suvel on rästikuhammustustest kuulda olnud mitmelt poolt Eestist. Ajalehe Meie Maa andmeil sai näiteks Saaremaal ainuüksi juunis rästikult salvata kümmekond inimest. Seda on rohkem, kui eelmistel aastatel.

«Valgamaal on sel suvel arsti poole pöördunud üksikud ussihammustuse kaebusega patsiendid,» ütles Valga haigla ülemarst Merike Salumäe.

Rästik on Eesti ainuke mürkmadu

Eesti ussidest on ohtlik vaid rästiku hammustus. Pruunikashallikas harilik rästik on kuni 75sentimeetri pikkune. Teda võib ära tunda selle järgi, et piki selga kulgeb tal tume siksakiline triip.

Rästikud elavad segametsades, metsaservades, raiesmikel, soodes, aga ka jõgede ja järvede kallastel. Nad on head ujujad, hammustada võib saada ka vees.

Rästikud on tavaliselt paiksed ning elavad kogu oma elu ühel ja samal territooriumil.

Suvel peituvad nad urgudesse, pehkinud kändude vahele, põõsastesse. Päeva jooksul roomavad peidupaikadest välja ja peesitavad päikese käes.

Rästikud söövad väikesi närilisi ja konni, aga ka linnupoegi. Noored ussid toituvad tavaliselt putukatest. Hariliku rästiku vaenlased on madukotkad, toonekured, mägrad, rebased, tuhkrud ja siilid.

Tavaliselt roomab uss inimese lähenedes minema. Ta hammustab vaid siis, kui teda häiritakse, näiteks kogemata peale astutakse, ettevaatamatult käega puudutatakse või mingil muul viisil ärritatakse. Siis kaitseb rästik ennast, salvates häirijat oma mürgihammastega. Hammustuskohal võib näha nende jälgi – kahte teineteisest kuni sentimeetri kaugusel asetsevat torkehaavakest.

Mürk levib kiiresti

Mürgi toime inimesele sõltub selle kogusest, hammustada saanu tervisest ja hammustuskohast. Mürgistuse tagajärjed on raskemad, kui hammustuskoht paikneb näos, kaelal või seljal. Tavaliselt ei ole ussihammustus eluohtlik, kui ei esine muid terviseprobleeme.

Hammustuskoht läheb paiste, hakkab punetama ja valutama. Mõne aja pärast võivad tekkida peavalu, peapööritus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, hingeldus, nõrkustunne. Keha võib kattuda külma higiga. Raskematel juhtudel tekivad lihaste tõmblused ja krambid ning esineb teadvuse kaotus.

Vajalik on kiire arstiabi

Kannatanu tuleb nii kiiresti kui võimalik haiglasse viia. Ta peab olema lamavas asendis, et ära hoida vererõhu langust ja teadvusetust. Jäse tuleb hoida liikumatuna, seda ei tohi kõrgemale tõsta, et ei kiireneks mürgi levimine kehas. Võimaluse korral tuleb salvata saanud jalg või käsi lahasesse panna. See aeglustab mürgi liikumist kudedes.

Kui varematel aegadel soovitati esmaabivõttena ussihammustuse puhul jäseme kinninöörimist, siis nüüd loetakse seda kasutuks. Jäseme kinninöörimine ei peata mürgi levikut kehas ning kahjustab vaid kudesid.

Samuti ei tohi ka hakata haavast mürki välja imema – see võib ohustada teist inimest. Kasu ei ole ka hammustuskoha väljalõikamisest.

Et oksendamine ja tursed põhjustavad vedeliku kaotust organismis, tuleb anda rohkesti juua kuuma kohvi või teed. See kiirendab ka maomürgi eritumist. Mingil juhul ei tohi aga anda juua alkohoolseid jooke, sest nende mõjul kiireneb mürgi levik organismis.

Vastumürgina kasutatakse rästikuhammustuse puhul seerumit. Kuna see võib põhjustada allergiat, võetakse seerum Valga haigla ülemarsti Merike Salumäe sõnul kasutusele vaid väga raskete juhtumite korral.

Esmaabi

Kannatanu tuleb panna lamama ja katta soojalt kinni.

Rohkesti peab andma kuuma jooki (ainult mitte alkoholi).

Jäse tuleb hoida liikumatuna ning võimaluse korral panna see lahasesse.

Salvata saanu tuleb kiiresti haiglasse viia.

Allikas: ajaleht Valgamaalane 10.07.2007.