Keskkonnaagentuuril valmis satelliitandmetel põhinev kaugseireteenus – üleujutusalade operatiivne ja statistiline kaardirakendus. Teenuse eesmärgiks on eelkõige siseveekogudest lähtuvate üleujutusalade operatiivne tuvastamine, samas võimaldab teenus saada üleujutuste kohta ka statistilist infot minevikus toimunud üleujutuste kohta.  

Üleujutuste kaugseireteenus on avalikustatud Keskkonnaagentuuri veebilehel ilmateenistus.ee. Kaardirakendus võimaldab siseveekogude ja mererannikuga seotud üleujutusalasid ja nende ulatuse muutumist jälgida igaühel üsna operatiivselt, vastavalt satelliitide ülelendudele igapäevaselt või üle päeva. Statistiline teenus näitab, kui tihti mingi ala on olnud üle ujutatud alates aastast 2015. Teenus annab olulist infot, millistel aladel Eestis on oht vee alla jääda.  

„Praeguse suurvee tingimustes on veega kaetud paljude jõgede lammialad, kus muul ajal aastas vett ei ole. Üleujutuste kaugseireteenus võiks abiks olla selliste alade kaardistamisel ja planeeringute koostamisel, et vältida ehitamist sinna, kus on reaalselt üleujutusoht,“ ütleb Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja Jana Põldnurk. Hetkel on kaardilt hästi näha Kasari jõe alamjooksu, Keila, Pedja ja Emajõe lammialade ning Soomaa üleujutused. Sulailmad koos vihmadega on pannud jõgedes liikuma ka jää, mis omakorda võib ummistuse tekkides põhjustada jõe ääres üleujutust nagu juhtus ootamatult selle aasta jaanuaris Loo alevikus. Kaardirakendusest on võimalik tuvastada ka selliste sündmuste korduvus edaspidi.  

Satelliidid ei lenda üle Eesti päris iga päev, vaid enamasti üle päeva ja alati ei kata see pilt tervet Eestit. Kuid siseveekogudest põhjustatud üleujutused on üldiselt nö aeglase iseloomuga, seega võimaldab isegi ööpäevast pikem ajaline samm neid ujutusalasid piisava täpsusega kaardistada. Mererannikul tekivad ja kaovad üleujutused tavaliselt kiiremini ja seetõttu ei pruugi satelliidipilt neid alati tabada. Praeguses olukorras, kus osa Eestit on veel lume ja jääga kaetud, võivad operatiivteenuse väljundid olla neis piirkondades ebatäpsed, sest algoritm võib lund ja jääd pidada veeks. 

Teenuse algoritm tunneb Sentinel-1 satelliidipildilt ära põhimõtteliselt igasuguse piisavalt suure veepeegli olenemata selle sügavusest, sh ka vee, mis kevadiste sulailmade või suviste äkksadude järgselt katab põldusid. Teenuse käivitamisfaasis on esialgu välja jäetud avatud vesi kohtades, mis pole seotud siseveekogude ja rannikualadega. Statistilise usaldusväärsuse suurenemisel, nt satelliitide lisandumisel saab teenusesse lisada ka muid avatud veega kaetud alasid. Operatiivsel avatud vee ulatuse kaardirakendusel kuvatakse avatud vee ulatust viimase satelliidi ülelennu hetkel mererannikul, järvedes (90 suuremat) ning jõgede luha aladel. Satelliidipildi täpsus ehk ruumiline lahutus on 5x20 meetrit, operatiivse ja statistilise teenuse toimimise täpsem kirjeldus on leitav veebilehel.  

Satelliitkaugseire operatiivne ja statistiline teenus arendati koostöös TalTechi meresüsteemide instituudi teadlastega ja see põhineb 2020. aastal lõppenud kaugseire RITA projekti raames välja töötatud prototüübil, tööd rahastas Kliimaministeerium.

Allikas: Keskkonnaagentuuri 29.02.2024 pressiteade