Eesti Vabariigi aastapäev on 24. veebruaril, millega tähistatakse Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aasta 24. veebruaril. Sel päeval avaldati Tallinnas "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. 24. veebruar on Eesti rahvuspüha ja iseseisvuspäev.

Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal on taastatud Eesti Vabariigi aastapäeva aegsete Eesti kaitseväe paraadide traditsioon, nii nagu see on kombeks paljudes riikides. Samuti on tavaks, et Eesti president korraldab iseseisvuspäeval piduliku vastuvõtu, kus annab üle riiklikud teenetemärgid, mille saajate nimekiri on varem ajakirjanduses ilmunud. Nii paraad kui ka vastuvõtt on eri aastail toimunud eri linnades, 2014. aastal toimusid need Pärnus. Paraadist, vastuvõtust ja vastuvõtule eelnevast kontserdist, mille alguses peab president aastapäevakõne, toimub otseülekanne televisioonis. Vastuvõtul toimuvat kätlemistseremooniat, kus president ja presidendiproua kõiki külalisi tervitavad, on irooniliselt nimetatud "pingviinide paraadiks".

Kuna presidendi vastuvõtt korraldatakse alati Eesti Vabariigi aastapäeval, toimuvad samalaadsed vastuvõtud kohalikes omavalitsustes sageli juba 23. veebruaril, koolides jt asutustes on aktused vahel aga veelgi varem. Viimastel aastatel on tavaks, et peaminister peab kõne Tartus, Vanemuise teatris toimuval Tartu linna ja maakonna vastuvõtul. Tartus on traditsiooniks saanud ka üliõpilaskorporatsioonide kogunemine Tartu tähetorni heisatud Eesti lipu tervitamisele 24. veebruaril.

Iseseisvuspäev, kui riigi tähtsaim püha, kajastab tavaliselt riikliku iseseisvuse rajamise tähtpäeva. Eesti iseseisvuspäeva tähistamiseks on peale Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril pakutud ja kasutatud ka teisi daatumeid.

Eesti Ajutine Valitsus otsustas 12. veebruaril 1919: "Vabariigi väljakuulutamise päevaks lugeda 24. veebruar."

1933. aastal võttis Vabariigi Valitsus kõne alla küsimuse, kas ei tuleks vabariigi aastapäev viia mõnele teisele päevale, mis oleks õnnelikumas aastaajas, nimelt 15. juunile, mil Eesti Asutav Kogu võttis vastu 1920. aasta põhiseaduse.

Hugo Kuusner taotles 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."

28. november 1917

1917. aasta 28. novembril (vkj 15. novembril) kogunes Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu koosolekule Toompea lossi ja kuulutas end "Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks". Otsuses ei ole kasutatud sõna "riik". Otsus võeti vastu 48 kohalviibinud maanõukogu liikme poolt, 9 saadikut jäi erapooletuks (enamuses sotsialistid-revolutsionäärid, lisaks paar menševikku). Maanõukogu avaldas üleskutse eesti sõjaväelastele, et nad kohe ja kiiresti kõikjalt eesti polkudesse tuleksid. Ukraina Keskraada kindralsekretariaadile lähetati tervitustelegramm. Mõnedes allikates on sellele kuupäevale hiljem viidatud kui "tõelisele Eesti iseseisvuspäevale" (vastandina ametlikule iseseisvuspäevale, 24. veebruarile 1918).

23. veebruar 1918

1918. aasta 23. veebruaril avaldati Pärnus "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik.

24. veebruar 1918

24. veebruaril 1918 avaldati "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" Tallinnas.

23. juuni 1919

23. juunil 1919 saavutasid Landesveeri sõjas Eesti väed Võnnu lahingus võidu Saksa Rauddiviisi üle. Seda tähtpäeva tähistatakse Eestis Võidupühana, kuid seda on peetud ka sobilikuks Eesti iseseisvuspäevana.

2. veebruar 1920

1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, millega esimest korda ajaloos tunnustati Eesti Vabariiki de iure. Ka seda tähtpäeva on peetud sobilikuks Eesti iseseisvuspäevana.

8. mai 1990

1990. aasta 8. mail tunnistas eelmisel päeval asutatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kehtetuks riigi nimetusega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning taaskehtestas Eesti Vabariigi. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu seaduse "Eesti sümboolikast", millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju pidi määrama seadus. Rakendati Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse paragrahvid 1, 2, 4, 5 ja 6. Neist §1 sätestas, et "Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas". Moskva pakutud eristaatuse Nõukogude Liidus konföderatsioonileppe alusel lükkasid Eesti juhid tagasi.

20. august 1991

20. augustil 1991 jõudsid Tallinna Pihkva dessantdiviisi üksused. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead ning raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust. Sama päeva hilisõhtul kell 23.02 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu Eesti Komitee juhtidega kooskõlastatud otsuse "Eesti riiklikust iseseisvusest ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamisest", millega kuulutati välja taastatud iseseisev Eesti Vabariik. Seda tähtpäeva tähistatakse Eesti taasiseseisvumispäevana.

Allikas: Wikipeedia, Vaba Entsüklopeedia