Teateid on talvise peetripäeva kohta üksnes Läänemaalt ja Hiiumaalt. Üldiselt oli see juba 19. sajandil elavast traditsioonist taandunud püha. Üksikud teated viitavad, et seda peeti kevade alguspühaks ja et siis kõlistati kette usside ja metsloomade peletamiseks. See tava on seostatav ka katoliikliku Peetri ahelatepäevaga.

Üldiselt on huvitavaid teateid üksnes vanemates kirjalikes allikates, kus kõneldakse pühadele allikatele ohverdamisest. See on päev, mil allikad hakkavad külmama ja meri sulama.

Õigupoolest on olulisi peetripäevi kolm: talvine peetripäev 22. veebruaril, apostel Paulusega ühine peeter-paavlipäev 29. juunil ning sügisene peetripäev ehk Peetri ahelate päev 8. augustil. Viimane püha on Eestis tagasihoidlikult tähistatud, kuid jätkuvalt au sees katoliiklikes maades.

Peetrus

Sündinud Siimon, Betsaidast pärit kalamees, apostel Andrease vend. Jeesus nimetas ta Peetruseks (Peetruse tähendus on 'kalju'), millele saab ehitada kiriku. Peetrusest sai hiljem piiskop ja viimaks esimene paavst. Temaga seostatakse mitmeid imesid. Suri märtrisurma aastal 64, mil löödi pea alaspidi risti. Väga varasest ajast peale kujutatakse teda taevase uksehoidjana, ühtlasi paavsti ja kristluse patroonina. Ka eesti keeles on mitmeid Peetrusega seotud väljendeid – Peetruse juurde minemine tähendab suremist, samuti hinge taevasse minemist. Samal põhjusel on ta arvukate vanemate naljade ja juttude tegelane, kus ta taevaväraval vaeb, keda lasta paradiisi ja keda saata põrgusse.

Peetrust kujutatakse võtit või võtmeid hoidvana.

Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas