Väide, et Eestil on pakkuda Euroopa kontekstis ainulaadseid loodusväärtusi, kõlab vist juba kulununa, ent nii see on. Muuhulgas on Eestis säilinud väärtuslikke luhaniite, mis mujal Euroopas jõgede õgvendamise ja nende vooluhulga reguleerimise tõttu hävinud.

Möödunud teisipäeval võttis Vooremaa esindus koos Põlva Koidu, Viljandi Sakala ning Postimehe ja Maalehe ajakirjanikega ette retke mööda Alam-Pedja looduskaitseala piiridesse jäävat Emajõe luhta. Retke korraldanud Tartumaa keskkonnateenistuse juhataja Jalmar Mandel kinnitas, et sellise retke korraldamisega ei taotle nad midagi muud kui seda, et ajakirjanikud saaksid aimu, kui ilus ja omapärane on jõeluht ning kui rikkalik on selle elustik. Teekonna Käreverest Ihamakingu talust Palupõhja läbisime Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni asedirektori ja sama regiooni loodusvahi Jüri Ketneri juhitud maastikusõidukitel, mis muretsetud just sellistes raskesti ligipääsetavates ja mõnikord suisa üleujutatud paikades ringiliikumiseks ja looduskaitseliste ülesannete täitmiseks.

Kõigepealt tuleks vist seletada, misasi see luht õieti on. Luhaks nimetatakse jõeorgudes, üleujutuste mõjualal (lammil) paiknevaid niite, millel tänu üleujutuste poolt kohale toodud setetele kasvab lopsakas taimestik. Enamik meie luhaniite on inimese rajatud: inimene raius jõekaldalt metsa maha, et heinamaad juurde saada. Viimase paari aastakümne jooksul on Eesti põllumajanduses aga väga palju muutunud ning luhaniidud heina- ja karjamaadena tähtsuse kaotanud. Niitmata luhad aga võsastuvad ja kaotavad oma väärtuse.

Murest luhtade saatuse pärast algatas Eestimaa Looduse Fond koostöös Maailma Looduse Fondi Rootsi osakonnaga projekti, mille abil hangiti 2000. aastal kaks jäätmaaniidukit. 2001. aastal käivitus ka riiklik maahooldusprogramm, mis andis veelgi suuremad võimalused luhtade hooldamiseks. Peale Alam-Pedja looduskaitseala on niidetavaid luhti Matsalus Kasari jõe ääres, Soomaal, Tartu taga Ihastes ja Narva jõe ääres.

Hobuste magustoit

“Kuni möödunud aastani luhti üksnes niideti, niidetu — nii hein kui ka võsa — hekseldati aga peeneks ja jäeti sinnasamasse,” ütles Robert Oetjen. “Luhti, mis mitmeaastase niitmise tagajärjel tasaseks muutunud ning millel looduslik heinakooslus taastunud, saab aga juba majandama hakata.”

Piimakarjale luhahein ei sobivat, hobustele olla see aga suisa magustoit. Ihaste Tallid ostavad Oetjeni sõnul kogu tänavuse heina looduskaitseühingult Kotkas, kes Emajõe-äärseid niidetavaid luhti majandab.

Rahateenimiseks luhti muidugi ei niideta, vaid ikka selleks, et seal saaksid kasvada luhataimed ning elada luhalinnud-loomad. Luhtade vapilinnuks võib lugeda rohuneppi, kes tavalises tihedas rohus liikumisega hätta jääb, küll aga saab kõik vajalikud toimetused tehtud hõredas luhaheinas. Robert Oetjeni sõnul avastasid ornitoloogid kolm aastat tagasi niidetavalt Jüriküla luhalt ühe suurema rohuneppide mängupaiga.

“Metskitsi on Emajõe luhale ka hulganisti juurde tulnud: kui jõge mööda paadiga sõita, siis kaldarohus muudkui kõrvad liiguvad,” lisas Jüri Ketner.

Kotkastelegi meeldib Ketneri sõnul niidetud luht tunduvalt rohkem kui võssakasvanu. Justkui tema jutu illustreerimiseks tõusis peatselt meie peade kohale tiirutama merikotkas.

Kalade sünnitusmajad

Emajõe vanajõegesid ehk hoburauakujulisi vanu jõesoppe võib nimetada kalade sünnitusmajadeks: kevaditi tulevad Peipsi haug ja latikas sinna massiliselt kudema. Asjaolu, et Emajõel on ligemale sada vanajõge ning et ühes vanajões võib olla korraga kudemas saja tonni jagu kalu, meelitab kevaditi Emajõe luhale arvukalt röövpüüdjaid: nad sätivad oma võrgud otse vanajõgede suudmetesse ning kühveldavad kokku suurte suhkrukottide täied kalu. Muidugi juhul, kui loodusvaht ja tema abilised politseinikud neid rajalt maha ei võta. Aga rajalt maha võtnud on nad paljusid. Tänu sellele on röövpüüdjate arv mõnevõrra vähenenud, aga siiski on see inimkategooria praegu looduskaitsjate jaoks selle piirkonna suurim probleem.

“Leivahäda pärast nad siin minu meelest ei käigi, pigem on see hasart ja adrenaliin: kas ja kuipalju kala saan ning kas jään vahele või mitte,” ütles Jüri Ketner.

Lõpetame oma elamusterohke retke Palupõhja looduskoolis, mida haldavad kahasse Looduskaitseühing Kotkas ja Eestimaa Looduse Fond. Aga sellest koolist tuleks kirjutada tulevikus eraldi lugu.