Levinud on teadmine, et tervislik on süüa seda, mis on kasvanud võimalikult elukoha läheduses. Ometigi ei ole inimestel, kes just ise potipõllundusega ei tegele, sugugi lihtne seda põhimõtet järgida.

Suurte supermarketite ketid, mis on buldooseri järjekindlusega teelt ehk konkurentsist tõrjunud väikepoed, lähtuvad oma äriloogikas tõsiasjast, et kasulik on sisse osta korraga suuri partiisid ja selles osas pole kohalikud kartuli-, sibula- või kurgikasvatajad kaasarääkijad – kui mõõtühikuteks on vagunid, siis kümne kartulikotiga talumehi jutule ei võeta.

Muidugi võib ju öelda, et kes väga tahab kodukandis kasvatatud juurikaid ja rohelist, mingu turule. Kuid ega sealgi palju pakkumisi pole jäänud. Pealegi ei ole turg kõige mugavam ostupaik ja kiire elutempo juures pole paljudel mahti käia nii poodides kui turgudel.

Asjatundjate prognoosid räägivad sellest, et lähitulevikus kontsentreerub kaubandus veelgi ning hea on, kui kogu Eesti peale kolm-neli suuremat toidukaubandusketti alles jäävad.

Võib-olla sellises olukorras avaneb uus turunišš nendele väikepoodidele, mis keskenduvadki peamiselt vaid kohaliku toodangu müügile. Eestis on mõlgutatud mõtteid selliste poodide asutamisest, ent tegudeni jõudmist on tõrjunud suurte kettide laiad lõuad ja teravad hambad.

Kui põllumajandusministeerium kulutab hoolega riigiraha Eesti toidu reklaamimiseks, siis tasub ehk veidi enam pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas kodumaine toit võimalikult mugavalt inimestele kättesaadav oleks.