Eestimaa Looduse Fond (ELF) osaleb Maailma Looduse Fondi (WWF) kampaanias, mis soovib muuta Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikat loodussõbralikumaks. Ülemaailmse looduskaitseorganisatsiooni uurimused  näitavad, kuidas eurooplaste maksuraha suurendab läbi ekslike toetuste eutrofeerumist ehk toitainete kahjulikku üleküllust meres ja sellest tulenevat  vetikate vohamist Läänemeres. WWFi uurimus näitab, kui palju Läänemere-äärsed Euroopa Liidu liikmesriigid aitavad kaasa selle probleemi suurenemisele.

WWF peab Euroopa Ühtset Põllumajanduspoliitikat (CAP) "üheks suurimaks keskkonnakahjulikumaks abirahaprogrammiks maailmas". CAP jagab kaheksa Läänemere-äärse EL liikmesriigi põllumeestele toetuseks 11,6 miljardit eurot. Vaid väga väike osa, umbes 10% nendest toetustest on suunatud põllumajanduslike keskkonnamõjude vähendamisele.

WWFi hinnangul põhjustavad põllumajandustoetuste üle otsustajad toetuste andmisega eutrofeerumist, kuna puudub range keskkonnapoliitika ning abinõud, mis aitaksid hoida toitainete üleküllust kontrolli all.
WWFi väitel aeglustub vanades Euroopa Liidu riikides kunstlike väetiste kasutamine tänu paremale väetamise reziimile. Olukord on hoopis vastupidine uutes liikmesriikides, kus põllumajanduse arengut tõukavad takka EL toetused, intensiivistumine ja industrialiseerimine ning seega kasvab neis uutes liikmesriikides hüppeliselt kunstlike väetiste kasutamine.
Euroopa Väetistetootmise Ühendus (European Fertilizer Manufacturers Association) prognoosib neis riikides järgmise kümne aasta jooksul kunstlike väetiste kasutamise mahu suurenemist 20-35%.

WWFi hinnangul oleks ülekohtune süüdistada põllumehi tekkinud olukorras nende kavatsus ei ole põhjustada eutrofeerumist. Nad tegutsevad toetustele suunatud turul, mis sunnib neid võitlema ellujäämiseks, aga see ei sea rangemaid nõudeid nendepoolsele keskkonna kasutamisele.


WWF soovitab järgmist:

Läbi CAPi makstud toetused peaksid muutuma rangema regulatsiooni ja monitooringu subjektideks, mis aitaks kaasa põllumajandusest toitainete liigsete lekete ennetamisele.

Valitsus seaks sisse kunstlike väetiste maksu, ja maksuraha tagastatakse põllumeestele keskkonna kasutamise parandamiseks.

Valitsus võtaks enda vastutusele maastiku tasandil lahenduste pakkumise. See võiks sisaldada märgalade, magevee ökosüsteemide ja muud tüüpi puhvertsoonide taastamist ja loomist, kahandamaks üleliigset toitainete "leket" merre.

Taustast:

Eutrofeerumine on protsess, kus veekogud, näiteks järved, estuaarid (e stuaar ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud)  või aeglaselt liikuvad ojad saavad liigselt toitaineid (põhiliselt lämmastik ja fosfaadid) ja see põhjustab taimede vohamise. Selline suurenenud taimekasv, sageli nimetatud ka vee õitsemiseks, kahandab hapnikusisaldust. Läänemerre jõuab üle poole sellistest ainetest põllumajandusest (lisaks veel liiklusest, tööstusest ja heitvetest). Hinnanguliselt ladustatakse Läänemerre igal aastal üks miljon tonni lämmastikku ja 35 000 tonni fosfaate. HELCOMi andmeil lasi 2000. aastal
Eesti Läänemerre 28 924 tonni lämmastikku, see teeb 20,7 kg inimese kohta ja 965 tonni fosforit, mis teeb 0.69 kg inimese kohta. H (Helsingi Komisjon ehk HELCOM korraldab rahvusvahelist koostööd Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni alusel Läänemere merekeskkonna kaitseks. Konventsiooni eesmärk on kaitsta Läänemere piirkonna merekeskkonda kõikide reostusallikate eest. Eesti ühines konventsiooniga 1992 aastal ning on sellest tulenevalt konventsiooni täieõiguslik osapool.)

Allikas: Eestimaa Looduse Fondi 04.07.07 pressiteade