VALGAMAALANE, Reet Mölder, Viljandimaa keskkonnateenistuse metsanduse spetsialist:

„Üraskid on väga väikesed putukad. Kui nad kevadel ilmade soojenedes ringi lendavad, siis ei pane neid keegi tähelegi. Küll aga paistavad silma nende elutegevuse tulemused - rebasekarva kuused, kus rähnid toksimas käivad. Kõige suurem tegija on selle juures kuuse-kooreürask. Teiste üraskiliikide kahjustused on palju väiksemad.

Peale kuivanud kuuskede on kuuse-kooreüraski olemasolu nähtav tüvedel leiduvate värskete vaigupisaratena, koore all olevate üraskikäikudena ning värskelt asustatud puude päikesepoolsel küljel koores olevate sisenemisavade ning kollakaspruuni näripuru järgi. Need on väga hästi näha tuulemurru puudel.

Talve on enamus kuuse-kooreüraskitest veetnud turvaliselt pinnases sambla ja lume all. Kui maapind soojeneb 10 plusskraadini, tulevad nad välja, et alustada uut aastaringi. Toitumiseks ja sigimiseks vajavad nad vanemaealisi (üle 50aastasi) nõrgestatud kuuski. Puude valik on isasputuka töö.

Kui ta on sobiva kuuse leidnud, näritakse koore sisse sisenemisava ja kutsutakse teised liigikaaslased kohale kogumisferomooni lõhnaga. Nõrgestatud kuuski eelistavad nad seetõttu, et seal on vaigujooks vähene, tervetel puudel aga on tugev vaigujooks ning putukad võivad selles hukkuda.

Sisenemisava taha närib isasputukas paarituskambri 2-3 emasputuka tarbeks. Iga emasputukas närib oma järglaste jaoks koore alla piki tüve kuni 15 cm pikkuse emakäigu. Esimene emakäik suundub ülespoole, teine ja kolmas allapoole. Emakäigu serva näritud munakoobastesse paigutab emasputukas munad.

Nendest kooruvad valkja keha ja pruuni peaga vastsed närivad omakorda emakäiguga risti vastsekäigud, mille lõppu jääb vastsehäll, kus nad nukkuvad.

Pärast jaanipäeva on noored putukad oma arengus nii kaugele jõudnud, et võivad oma nukust täiskasvanud mardikatena välja ronida. Sealsamas koore all korraldavad nad tugeva küpsussööma, et jõudu jätkuks järgmise kevadeni, siis ronivad koore alt välja ja lähevad juba septembri alguseks pinnasesse talvituma.

Kevadel haude rajanud mardikate elu ei saa veel sellega otsa. Nad lahkuvad puult paari nädala jooksul (tavaliselt mai lõpul, juuni algul) ja asustavad uue nõrgestatud puu. Seal korratakse kogu paljunemisprotsessi veel kord ja rajatakse sõsarhaue.

Varase ja sooja kevade korral toimub esimene kevadine lendlus varem, haue areneb kiiremini ja noormardikad kooruvad juba juuni keskel. Sel juhul võivad noored mardikad olla sigimisvõimelised juba samal suvel. Nende lendlus ja järgmiste kuuskede asustamine toimub juulis, mõnikord veel augustiski. Noortest mardikatest annab järglasi siiski ainult osa. Rajatud haude areng sõltub ilmastikust. Soodsate olude korral jõuavad nad oma arengutsüklid läbida ja septembris samblasse talvituma minna, ebasoodsate ilmade korral tabab talv putukate erinevaid arengujärke koore all ning lootus ellu jääda on pehme talve korral ainult tumedaks mardikaks arenenud üraskitel.

Seda elutsüklit arvestades saab üraskite arvukust vähendada püünispuude langetamisega. Selleks langetatakse märtsi lõpul või aprilli alguses varasema kahjustuskolde läheduses hõredamas metsaosas vigastatud või allajäänud kuuski umbes 10puuliste gruppidena. Sobivad veel ka roheliste okastega tormimurru puud. Puud laasitakse.

Nüüd on metsaomanikul vaja jälgida püünispuude olukorda. Kui üraskid on puud asustanud ja haude rajanud, siis on aeg puit metsast ära saekaatrisse viia ja seal kohe läbi saagida. Selle käigus üraskid hukkuvad. Kui aga püünispuid õigel ajal metsast ära ei koristata, on üraskeid metsas veelgi rohkem kui enne. Arvestada tuleb ka sellega, et osa kohalemeelitatud üraskitest asustab ikkagi ka kasvavaid puid.

Püünispuid saab üraskitele veelgi atraktiivsemaks teha nii, et neile kinnitatakse feromoondispenserid (feromooniga immutatud kandematerjali pakikesed) päikese eest varjatud küljele tüve juurekaelapoolsele esimesele kolmandikule.

Lähemale kui 15 m kasvavatest kuuskedest pole neid soovitav panna. Feromoondispensereid saab tellida Tartust Toomas Rodimalt, kelle telefon on 5330 1030. Ühe dispenseri hind on umbes 18 krooni.

Et oma kuusikut mitte üraskitele sööta, oleks vaja kinni pidada metsanduse headest tavadest:

• Harvendusraied teha nooremates kuusikutes ja vältida vanemate kuusikute harvendamist. Raie käigus allesjäävaid puid mitte vigastada.

• Mitte raiuda puistuid nii hõredaks, et nad tuulehellaks muutuvad.

• Raiutud materjalid vedada metsast ära 1. maiks.

• Kevadel või suvel üraskite poolt asustatud puud tuleb välja vedada paari nädala jooksul pärast puude asustamist.

Tõrjetöödega hilinemine (juba kolletunud okastega kuuskede raie või talvine raie) ei anna üraskite tõrjeks mingit tulu, sest üraskid on puult juba lahkunud. Metsast viiakse koos puuga minema üraskitest toituvad röövputukad ja parasitoidid, kes talvituvad arengukohal koore all. Selliseid liike on Eestis üle 60 ja nende osa üraskite arvukuse vähendamisel on väga suur.

Märt Hanso ja Heino Õunapi poolt 2006. a koostatud trükises «Olulisemad metsakahjustused ja nende vältimine» on välja toodud nende aastatepikkuste uuringute tulemus üraskikahjustuste kohta: «Kogemused näitavad, et väikeste, kuni kümmekonna-puuliste kahjustuskollete korral võib need puud metsa jättagi.

Sellisel juhul kahjustus vaibub aasta-paari jooksul. Valel ajal, eriti korduva valel ajal raiumise korral jätkub kahjustus aastaid ja võib aasta-aastalt suureneda.”

LISAKS VALGAMAALASE KIRJUTISELE: Viljandimaalt on metsaomanikud märku andnud, et on märganud tänavu kuuse-kooreüraski lahvatavat levikut. Sama märgib ka RMK, kes põhjendab, et Viljandimaa metsad said 2005. aasta jaanuaritormis kõige rohkem kannatada. Tormis ja mulluse põua ajal nõrgestatud kuused on üraskitele, kes end ka ise ilmastikutingimuste tõttu hästi tunnevad, kerge saak.

Maaülikooli meeste andmeil on kuuse-kooreüraski kahjustuskollete laienemist märgata terves riigis.

Allikas: Eesti Erametsakeskus