Lühendatud variant sellest Sulev Savisaare artiklist on ilmunud ajakirjas "Aed" märtsis 2007 lk. 18-23. Lugu on küll kevadine, kuid sobib lugeda igal aastaajal…

„Pikk ja pime talv on mööda saanud ning südames valitseb varakevadel rõõm ja igatsus. Päev juhtub küll jahe ja sompus olema, aga teid kisub ikkagi välja oma lilleaeda üle vaatama, ehkki teate, et selles valitseb veel tühjus ja miski ei näi kevadrõõmu toetavat.

Sillade õide puhkemiseni on veel hulga aega. Lumikellukesed ja mõned väga varajased krookused küll juba õitsevad, kuid ei pääse mõjule, sest on oma muidu kenad õied jaheda ilma tõttu kõvasti kinni kiskunud. Kevadisele õhule vaatamata tunduvad lilledki halva ilma tõttu nukrad.

Aga mis see siis on? Juba kaugelt eemalt paelub tähelepanu väike ergas kollane värvilaik. Lähemale jõudes on üllatus veelgi suurem, sest kollase laigu kõrval on ka erksinine ja punakas laik, mis kaugelt ei paistnud. Pärani avatud suured erksavärvilised iiriseõied vaatavad mulle rõõmsalt silma. On sel taimel alles proportsioonid: õie läbimõõt on võrdne taime kõrgusega! Olen vaimustunud: sellised iirised sellisel ajal! Kuidas on see võimalik, et iirised õitsevad lumikellukestega ühel ajal! Aga näete, on selliseid iiriseid! Kust küll sellised lilled minu aeda said? Tuleb meelde, et sügisel ostsin aianduspoest prooviks mingeid imeodavaid sibulaid, igas pakis eri värvi õitega. Otsin alleshoitud pakendid üles ja loen sealt imetaimede nimesid: Iris danfordiae, Iris reticulata 'George', Iris reticulata 'Joyce'. Ongi iirised!

Ilm aga läheb vahepeal hullemaks: hakkab sadama vihma, mis hiljem läheb üle lörtsiks ja lõpuks on lumi uuesti maas. Mis nüüd küll minu õitsevatest iiristest saab! Nemad endid sellistest pisiasjadest häirida ei lase. Kui õied korra avanenud on, siis nad jäävadki lõpuni pärani avatuks, ilmast olenemata! Järgmisel päeval ilmub päike ja hakkab õite ümbert lund ära sulatama, nii et need säravad väikestes lohukestes otse lume sees. Eks tumedamad pinnad neela ju soojust rohkem kui lumi ja nii õied lumest välja sulavadki. Siis sulab lumi ka taime ümbert, nii et õitsevad iirised on nagu saarekesed keset ümbritsevat lund. See on kaunis ja uskumatu vaatepilt.

Igal aastal iiriste õitsemise ajal siiski lund ei saja. Ilmast olenevalt õitsevad need sibuliirised umbes paar nädalat.

Nüüd on tunnete ja läbielamistega küllalt tegeletud ning aeg vaadata neid lillekesi, mille kohta kasutan nime võrkiirised, üksikasjalikumalt ja lähemalt. Võrkiirise puhul tekib probleeme ridamisi mitmel tasandil. Alustuseks aga võrkiiriste kohast iiriste süsteemis ja segadustest nende nimedega.

Iiris või võrkiiris?

Neil varakevadistel sibuliiristel on kaks perekonnanime: ladina keeles Iris ja Iridodictyum ning eesti keeles vastavalt iiris ja võrkiiris. Miks peaksid ühel lillel topeltnimed olema ja kummad nimed õigemad on? Küsimusele vastamiseks peame suurt ja mitmekesist iirise perekonda lähemalt vaatama. Selle perekonna Eestis looduslikult kasvavad liigid kannavad võhumõõga, võõrliigid aga iirise nime. Ladinakeelse perekonnanime Iris tähendus on „vikerkaar”. Kreeka mütoloogias oli Iris vikerkaarejumalanna ja jumalate käskjalg. „Vikerkaarelilled” on nad õite värvierksuse ja värvide mitmekesisuse tõttu. Üks vikerkaarevärv siiki puudub, sest ehtsat punast värvust iirise perekonnas kahjuks ei esine, kuigi esineb punasele lähedasi toone.

Iirise perekonda kuulub 250 liiki, neist aretatud sortide arv aga on tänaseks arvatavasti jõudnud juba 50 000-ni. Iiriste rohkuses paremaks orienteerumiseks rühmitavad botaanikud perekonna liigid suguluse alusel sektsioonideks, kuid kõik eri rühmadesse kuuluvad liigid kannavad kõik siiski iirise perekonnanime. Sellise käsitluse puhul räägime iirise perekonnast laias tähenduses. Selline laiamahuline perekonnakäsitlus on Läänes tänapäevani ainuvalitsev.

Vene botaanik Georgi Rodionenko lõhkus oma 1961. aastal ilmunud süsteemis senise suure iirise perekonna viieks erinevaks perekonnaks. Iirise perekonda kitsas tähenduses (Iris) jäävad tal vaid risoomi ehk juurikaga liigid. Sibulaga ja mugulaga liigid pole Rodionenko järgi enam iirised, vaid perekondade võrkiiris (Iridodictyum), juuno (Juno), mõõkiiris (Xiphium) ja muguliiris (Gynandriris) esindajad.

Põhjendatuse, praktilisuse ja mugavuse tõttu olen Rodionenko süsteemi pooldaja, sest võrkiirised, juunod, mõõkiirised ja muguliirised on lillekasvataja jaoks sedavõrd eriilmelised ja selgepiirilised taimerühmad, et kes nende esindajaid kasvõi korragi näinud on, neid omavahel enam segi ei aja. Lillekasvataja ei pea iga iiriseliigi puhul kirjandusest või internetist täiendavalt otsima, kas tegemist on juuno, võrkiirise või mõõkiirisega (mis sektsiooni liik kuulub). Läänes kasutatakse Rodionenko süsteemi harva, enamasti piirdutakse vaid sellele viitamisega.

Kuidas vastata eeltoodud küsimusele: kummad nimed siis õigemad on? Vastus: mõlemad on õiged! Botaanikareeglid ei piira botaaniku valikuvabadust, kas eelistada kitsast või laia perekonnamahtu. Seetõttu on ka meie lugejal vabadus kasutada varakevadistest sibullilledest rääkides nii iirise (Iris) kui ka võrkiirise (Iridodictyum) nime. Samalaadsed nimeprobleemid ning valikuvabadus nimede osas kehtib loomulikult ka juunode, mõõkiiriste ja muguliiriste puhul.

Võrkiiriste välimus

Nüüd aga vaatame võrkiiriseliikide iseloomulikke tunnuseid. Iridodictyum'i perekond on nime saanud sibula võrkjate kattesoomuste järgi: kreeka keeles tähendabki sõna dictyon „võrku”. Taimede kõrgus õitseajal on 10-15 cm. Varrel on alati vaid 1 õis, kuid sibulast võib kasvada mitu õievart. Erksavärvilised 5-7 cm läbimõõduga õied on liigist olenevalt kas sinised, punakasvioletsed või kollased. Mõnel liigil õied lõhnavad. Sisemised õielehed (inglise keeles standards) on püstised, välimised õielehed (ingl. k. falls) enam-vähem rõhtsad. Välimistele õielehtedele liibuvaid laiu ja hõlmiseid emakakaelu peavad paljud aednikud ekslikult õielehtedeks.

Teile võib tunduda üllatav, kui ütlen, et võrkiirisel õitsemise ajal vart näha pole. Tema vähearenenud vars on lühike ja maa-alune. "See pole võimalik, me ju oma silmaga nägime, et õis olid 10 cm pikkuse varre otsas!" ütleb selle peale lugeja. See, mida te varreks pidasite, polnudki tegelikult vars, vaid hoopis õieputk: õielehtede torujalt kokkukasvanud alaosa. Kus asub piir varre ja õie vahel? Varrele kinnitub õie alaosa ehk sigimik. Sigimik on see osa õiest, millest pärast õitsemist viljad ja seemned tekivad.

Võrkiiris on maa-aluse sigimikuga taim. Maa all on viljadel hea turvaline areneda. Ülivara õitsevate ja heitlike ilmade meelevallas olevate taimede puhul on see tähtis kohastumus. Kui juba sigimik on maa all, siis peab ju vars, millele ta toetub, veelgi sügavamal maa all olema. Nii ongi. Võrkiiris pole ainus sibullill, millel vars on nii lühike, et jääb täies ulatuses maa alla.

Vart pole õitsemise ajal näha ka krookustel (Crocus), sügislilledel (Colchicum), valevlilledel (Bulbocodium) ja merenderatel (Merendera). Sügisel lõikame vaasi 20 cm kõrguse sügislille, kuid botaanik ütleb teile, et te panite vaasi ilma varreta õie. Taga targemaks: kogu õit ei õnnestunudki teil kätte saada, osa õiest jäi lõikamisel veel maa sissegi. "Lolliks olete läinud oma tarkusega," ütleb kangekaelne lugeja, "mina ütlen ikkagi, et krookusel, sügislillel ja võrkiirisel on vars! Kogu aeg olen ütelnud vars, kuidas ma nüüd äkki hakkan ütlema selle asemel õieputk!"

Viljumise ajaks pikeneb taime vars sedavõrd, et tõstab palju seemneid sisaldava 3-pesalise kupra maapinnani.

Mille poolest võrkiirised teistest sibulaga iiristest erinevad?

Võrdleme neid juunode ja mõõkiiristega. Neile, kellele mõõkiirise nimi vähe ütleb, selgitan, et neid kõrgekasvulisi suvel õitsevaid eelkõige hollandi iiristena tuntud sibullilli müüakse lillepoodides küllalt tavaliste lõikelilledena, aianduspoest ostetud sibulad aga talvituvad mõnikord meil avamaal päris edukalt. Võrkiirise sibulad koosnevad vaid ühest servadest kokkukasvanud soomusest (juunodel ja mõõkiiristel 2-5, juuno sibulad on lisaks lihakate säilitusjuurtega). Aprillikuise puhkemisega on võrkiirised kõige varajasemad iirised (juunod õitsevad mais-juunis, mõõkiirised juulis). Varrel on võrkiirisel vaid 1 õis (mõõkiiristel 2-3, juunodel 2-9, juunode sisemised õielehed on välja arenemata). Võrkiirised on kääbustaimed, juunod madalad kuni poolkõrged, mõõkiirised poolkõrged kuni kõrged (kuni 80 cm). Võrkiiriste lehed on enamasti 4-kandilised (vaid vähestel liikidel 8-kandilised või renjad), mõõkiiristel mõõkjad, juunodel renjad, läikivad, justkui lakitud, varrel tihedalt 2 vastaku korrapärase reana paiknevad.

Võrkiiriste sortiment

Võrkiirise perekonna 11 looduslikust liigist on kaubanduse kaudu aednikele kättesaadavad vaid vähesed.

Ülekaalukalt kõige tähtsam ja tuntum liik aednike jaoks on harilik võrkiiris ehk võrkjas iiris (Iridodictyum reticulatum = Iris reticulata), mis moodustab võrkiiriste üldisest kasvupinnast Hollandis (enam-vahem sama proportsioon kehtib ka maailma kohta ning küllap ka kaubanduses pakutava osas) 80%. See punakasvioletsete õitega liik kasvab Taga-Kaukaasias, Türgis, Iraagis ja Iraanis.

Koostasin hariliku võrkiirise sortide edetabeli 1999. aasta andmete alusel, mis näitab, mitu % kõikide võrkiirise liikide ja sortide üldpinnast moodustab üks või teine sort. Kasvupind peegeldab müügikoguseid, sest vaid müügi jaoks puukoolid neid ju kasvatavadki. Mida eespool sort edetabelis asub, seda levinum ja tavalisem ta kaubanduses ja vastavalt ka Euroopa aedades on, ehkki parandusena peaks arvestama, et vanematel sortidel on aedades levimiseks siiski rohkem aega olnud.

Sortide edetabel:

1) siniseõieline 'Harmony' 24,75%;

2) suureõieline tume-veinpunane 'George' (aretatud 1973) 18,93%;

3) loodusest korjatud hariliku võrkiirise kaubanduslik kloon 15,51%.

Need 3 sorti on 3 suurt vaala.

4) veinpunane 'Purple Gem' (1952) 6,41%;

5) veinpunane 'J. S. Dijt' (aretatud enne 1938) 3,67%;

6) sinine 'Joyce' (enne 1943) 3,36%;

7) veinpunane 'Pauline' (enne 1953) 2,76%;

8) helesinine 'Cantab' (1914) 2,05%.

Siit läheb järgmine murdepunkt: järgnevad alla 1%-lised tegijad:

9) sinine 'Gordon' (1971) 0,57%;

10) peaaegu valge, pigem kahvatusinine 'Natascha' (1973) 0,44%;

11) sinine 'Springtime' (1950) 0,31%;

12) sinine 'Ida' (1973) 0,23%;

13) violetne 'Violet Beauty' (enne 1953) 0,20%;

14) sinine 'Clairette' (enne 1953) 0,10%;

15) helesinine kuni sinine 'Alida' (1990-ndad) on 'Harmony' pungamutant 0,05%;

16) kirjulehine siniseõieline 'Marguerita' (1990-ndad) on 'Clairette' pungamutant 0,02%.

Ülejäänud sortide nimekirja ma ei esita, sest nood sordid pole kas tootmises või on veel liiga haruldased.

Aianduses on leviku poolest teisel kohal liik nimega Danfordi võrkiiris ehk Danfordi iiris (Iridodictyum danfordiae = Iris danfordiae). See minu jaoks kauneim kollaseõieline Türgi mäestike endeem eristub helekollaste õitega Vinogradovi võrkiirisest sisemiste (püstiste) õielehtede puudumise ja sügavkollase erksa õievärvuse poolest. Kasvupinna poolest seisab ta 18,5%-ga sortide 'Harmony' ja 'George' järel hinnataval 3. kohal. Seega pole ta haruldus, vaid on Euroopa aedade üks kõige tavalisemaid võrkiiriseid, kahjuks mitte meil. Kaubanduses levinud variant on triploidne ja seetõttu viljatu. Kasvatan ka seemet andvat diploidset varianti, mis on küll õie poolest väiksem, kuid lõhnav ja ilusam kui kaubanduslik triploidne variant.

Ülejäänud looduslikud liigid ei oma kaubanduses tootmismahu poolest enam olulist tähtsust. Märkida võiks liikidevahelist hübriidi ‘Katharine Hodgkinit’ (1960) kasvupinnaga 0,07%. Kollaseõielise Vinogradovi iirise ristamisest siniseõielise lüükia iirisega (I. histrioides) on saadud õitel omapärane värvus – sinise soonestusega kollane õis on kahvatusinise tooniga üle valatud. Seda sorti paljundatakse viimastel aastatel väga intensiivselt, mistõttu tema osatähtsus on vahepeal kindlasti suurenenud. Hübriide on teisigi.

Tühises koguses (0,02% üldpinnast) kasvatatakse liikidest ka Türgi siniseõielist endeemi lüükia võrkiirist (I. histrioides).

Enamus ülejäänud liikidest ja sortidest on kollektsionääride rida, noid poest ei saa. Viimastel aastatel on Kanadas aretatud väga põnevaid ja enneolematuid võrkiirise sorte ja hübriide, millest osa on Läti kaudu 1 sibula kaupa sordist katsetamiseks juba ka Eestisse sattunud.

Võrkiiriste kasvunõuded

Võrkiirise perekonna 11 liiki kasvavad Kaukaasias, Türgis, Ees-Aasias ja Kesk-Aasias, kus nende õitseajal on muld lumesulamisveest niiske, suvel aga muutub väga kuivaks. Sarnaseid tingimusi vajaksid nad ka meie aedades. Võrkiirised on külmakindlad, neid võib hävitada hoopis meie kliimas nende puhkeajal esinev liigniiskus. Liikide niiskusõrnus on erinev. Kõige vastupidavam liik on meie oludes Vinogradovi võrkiiris (I. winogradowii): see helekollaste õitega loodusest kaduv liik kasvab Gruusias Lomismta mäel niiskel alpiniidul ja huumusrikastes kaljupragudes veel vaid mõnesajataimelise asurkonnana. Erinevalt kõigist teistest liikidest ei tahagi ta suvist kuiva puhkeperioodi ja talub ka poolvarju. Kuna sibulate juurdumine algab varakult, siis taim mulla täielikku läbikuivamist ta ei taha.

Ilma niiskuskaitseta on suhteliselt hästi kasvanud ka harilik võrkiiris ja liikidevahelised hübriidsordid. Hariliku võrkiirise sortidest on mul aias ainsana niiskusõrnaks osutunud 'George', ehkki pooled tema sibulatest jäid vihmasel suvel märjas mullas siiski alles. Lootusetult niiskusõrn on avamaal Kolpakovski võrkiiris (I. kolpakowskianum). Danfordi võrkiiris on niiskusõrnuselt midagi vahepealset: osa siblatest on hävinud, osa juba palju aastaid aias ilma igasuguse niiskuskaitseta kasvanud. Niiskusõrnade liikide sibulate alla ja ümber olen istutamisel pannud liiva. Niiskusõrnu sibulaid saab suviste ja sügiseste vihmade eest kaitsta nende istutamisega vett hästi läbilaskvasse mulda, kõrgetesse peenardesse või nõlvadele, kile alla, kütmata katmikalale või potti; suveks väljakaevamisega või klaasiga katmisega.

Võrkiirise sibulad istutatakse päikesepaitelises kohas kergesse huumusrikkasse ning hästi vett läbilaskvasse neutraalsesse kuni nõrgalt aluselisse kuiva kuni mõõdukalt niiskesse mulda 5-10 cm-lise vahekaugusega 5-8 cm sügavusele. Erandi võiks teha Danfordi võrkiirisele, mille emasibul kipub pärast esimest õitsemist jagunema paljudeks pisikesteks mitteõitsevateks tütarsibulateks. Selle vältimiseks istutatakse sibul normaalsest palju sügavamale, sest siis tekib tütarsibulaid küll vähem, kuid nad on suuremad.Samale kasvukohale võib võrkiiriste liikide ja sortide sibulad ilma ümberistutamata jätta 2-8 aastaks, jälgides, et sibulatel pesas liiga kitsaks ei jääks.

Võrkiirised paljunevad nii vegetatiivselt kui ka seemnetega. Seemnekülv läheb tavaliselt õitsema 5. aastal.

Võrkiirised sobivad suurepäraselt peenrasse, kiviktaimlasse ning sügavas potis ajatamiseks uuest aastast kuni kevadeni.

Kel on suurem huvi võrkiiriste vastu, võib neist üksikasjalikumalt lugeda "Eesti sibullille-entsüklopeediast"”.

Allikas: Sulev Savisaar