Loomalapsed sünnivad enamasti kevadel, et soojal ajal  sirguda, kosuda ja uueks külmaks talveks tugevaks saada. Nii on ka Elistvere loomaparki kõige põnevam minna kevadel ja suvel, kui iga hommik uudiseid tuua võib.

“Sünnipäevad algasid mai esimesel poolel. 7. mail sai pullvasikaga maha kümneaastane piison Vilja. Nii et nüüd on meil neid loomi kokku neli.  Siis tuli 12. mail üks lapsendamisprotseduur: meile toodi maantee äärest leitud paaripäevane põdravasikas. Esialgu oli muidugi lutilugu, aga oma koju ma teda seekord ei viinud, vaid proovisime ikka kohe kollektiivis hakkama saada. Ja seda viga ka ei teinud, et keegi üksi “emmeks” hakkab, vaid söötsime loomakest kordamööda kõik. Meil on seda tralli küll olnud, et loomalaps on nõus ainult ühe talitaja käest toitu vastu võtma, vigadest tuleb ikka õppida,” räägib loomapargi perenaine  Asta Sarv lapsendamise-kodustamise strateegiast ja taktikast. Söögiga läks kah Asta sõnul õnneks. Tarkade raamatute järgi on põdralehma piima rasvaprotsent ligikaudu üheksa ja selline jook tuleks pulbrist kokku tempida. Aga et loomapargi lähedal elab tuttav aher lehm, kelle piima vastav näitaja on seitse, saab kasulaps ikka päris-piima.

Poisslapsed on seiklushimulised

“Vaatame, millal täpselt meie Bamby oma poisi ja tüdruku ilmale tõi,” lehitseb Asta  paksu raamatut, kus tal kõigi pargi asukate elulugu kirjas, ja leiab, et 21. mai oli see päev, kui loomapark kaksikute metskitsetallede võrra rikkamaks sai.

“Nagu inimlaste puhulgi, kipub poiss ikka veidi ulakam olema,” räägib Asta ja kirjeldab, et vastsündinud talled olid esialgu nii tillukesed, et mahtusid aia võrgusilmast läbi. Selle avastas kähku ka kitsepoiss, kes rändama harjus.

"Vaatasime aia üle ja tegime järelduse, et hõre on see tõesti, aga selle tihendamine läheb kallimaks kui inimvalve sisseseadmine. Pealegi oli ju loota, et kitsekesed peagi kaalus juurde võtavad,” jutustab Asta. Nii valvatigi nädalapäevad reisihimulist kitseklutti ja tõsteti järjekindlalt emme juurde tagasi, kuni aed teda pidama hakkas.

“Põhjapõtrade peres oli tähtis sündmus 7. juunil,” jätkab Asta sündidekroonika tutvustamist, kuid möönab, et aastasele Laurale perelisa küll rõõmu ei toonud, sest tema ema Maura ei näe nüüd peale pisikese enam kedagi. Vähe sellest, ta lausa tõrjus oma vanemat järeltulijat söögiküna juurest, sest vastsündinu oli küna all peidus. Nii tuligi Laura tarvis teine sööginõu sisse seada. Jääb loota, et kui väike vasikas kasvab, moodustab põhjapõdrarahvas taas üksmeelse karja, nagu neil vabas looduses kombeks.

Nii et katsikulised on iga päev oodatud ja loomalapsed selles eas, kus emad neid enam võõra silma eest peitma ei kipu.

Juubel on ukse ees

Muude uudiste rubriigis pajatab Asta, et oravate vabadusselaskmine, mida aeg-ajalt ikka tehakse, kujunes seekord traagiliseks, sest eluvõõrad loomakesed võttis õnneks pargis ringi hiiliv nugis. “Edaspidi oleme targemad ja viime oma loomad vabadusselaskmiseks kaugemale. Ma saan aru küll, et kõik söövad loomariigis kedagi, aga see, et nugis meie liigjulged loomad nii kerge vaevaga kätte saab, pole lihtsalt aus mäng,” on ta nördinud.  Ta lisab veel, et aprillis ilmavalgust näinud metsseapõrsad on juba “tublid suured sead” ja teevad vahel ka seatempe — käivad aiast väljas ilma kaemas.

“Eks see seaaed on meil tõesti vana ja räbal, hädasti oleks vaja uut. Mul ongi juba plaan, et kui augustis loomapargi kümnendat sünnipäeva peame, anname külalistele aegsasti teada, et jätku lilled ja tordid toomata ja kergendagu kukrut selle ehitise tarvis,” räägib Asta ja leiab, et küllap loomadki teavad, et nende kodul juubel tulemas on, mida tarvis väärikalt tähistada. Sest nii rohkelt pisiperet kui sellel kevadel pole Elistveres varem olnud.

Allikas: ajaleht Vooremaa 30.06.2007.