Kartulikasvataja Gustav Põldmaa paljundab oma põldudel uusi Saksa sorte. Seemnekartuli kõrval kasvab ka tarbemugul. Ja poodi läheb see vaid pestuna-pakituna.

Gustav Põldmaa kartulipõllul Simunas olid eelmise nädala alul osal vagudest pealsed alles mullast välja pugenud, varasematel sortidel aga juba täies kasvuhoos, kirjutab Virumaa Teataja.

Millal võib värsket kartulit loota?

Ehk umbes juuli esimeses pooles. Meil siin ei tasu kartulit öökülmade tõttu väga vara maha panna. Lõuna-Eestiga me ei võistle. Tavaliselt olen kartuleid pannud 20.-26. mai paiku, nii ka tänavu. Vahepeal oli ju jahe periood. Eelmisel nädalal helistas üks kasvataja Saaremaalt ja kurtis, et külm oli tal pealsed 17 hektaril ära võtnud.

Milliseid sorte kasvatate?

Meie ühistu Talukartul esindab Saksa firmat Solana, oleme otsustanud, et kasvatame nende sorte. Varastest on tuntuimad «Princess» ja «Rosara», uuematest sortidest «Rafaela», «Andante», «Granola», «Secura» jt.

Mida arvate Eesti kartulisortidest?

Olen neid varem kasvatanud. Näiteks oma 15 aastat «Andot», millel on väga hea maitse. Väiksemad tegijad kasvatavad palju näiteks «Antsu».

Eesti kartul pole halb, aga selle aretamiseks läheks vaja hulga rohkem raha. Kui sakslane ei saa hektarilt 55 tonni saaki, on ta pankrotis. Meil Eestis oleks hea, kui saaks hektarilt 25 tonni müügiks sobivat kartulit.

Kodumaisele kartulile heidetakse ette kehva väljanägemist, on kuulda, et suuremad müüjad poleerivad mugulad.

Kohalike sortide kartulil on silmakohad kõrged, Saksa omadel seda häda pole. Ja mugulaid on tõesti võimalik spetsiaalse masinaga täiesti siledaks poleerida.

Olen saanud Selverist roheliseks muutunud kartulit, paistab, et pakendamine-pesemine-poleerimine ei ole aidanud.

See on kaupmeeste viga. Kui kartulit hoitakse paar-kolm päeva päevavalguslampide all, siis ta lähebki roheliseks.

Sellist kaupa lihtsalt ei võeta letist ära. Elu on näidanud, et ostja ei taha mullast kartulit, vaid eelistab pestut. Taluühistu liikmete saak lähebki Roosna-Alliku tsehhi, kus see pestakse ja pakendatakse ning veetakse edasi Tallinna müüki.

(Kui fotograaf Gustav Põldmaa pildi tegemiseks vagude vahele suunas, näitas Põldmaa vaopõhjas vihma tekitatud käelaiuseid pragusid. Küll need muldamisega kaovad, lohutas ajakirjanik. Selgus aga, et seda tööd kartulipõllul enam ei tehtagi.)

Kartulimuldamist on peetud ju Eestis kõige tõhusamaks umbrohutõrjeks.

Mina ei mulda kartulit juba teist aastat. Kasutan nõndanimetatud Šoti tehnoloogiat, mille järgi matab spetsiaalne separaator kivid vao põhja mulla alla, et need kombainiga koristamisel tööd ei takistaks. Ja umbrohu vastu aitab keemiline tõrje.

Käisime talvel Inglismaal selle tehnoloogiaga tutvumas.

Tegelikult rikutakse ju iga muldamiskorraga taime pealseid ning luuakse soodne ligipääsuvõimalus haigusetekitajatele. Eestis kasutab uut tehnoloogiat juba kümmekond kartulikasvatajat.

Kui palju peab paika jutt, et Eestis sureb kartulikasvatus varsti välja?

Väikesed kasvatajad ei pea tõesti vastu. Meie vend Kullega tegutseme juba aastaid K&G Saarelt OÜ nime all.

Samuti kuulume ühistusse Talukartul, kelle 12 liiget kasvatavad tänavu kartulit juba rohkem kui 400 hektaril. Ühiselt on kergem saaki müüa.

Allikas: www.tarbija24.ee