Kasvujärgud. Esimese kasvujärgu tõugud on kõigest paari millimeetri pikkused, nende keha on oranžikat värvi, mustade täppidega ning kaetud karvakestega, must peakapsel on suhteliselt suur. Äsja kesta vahetanud tõugud on heleda peakapsliga ja silmatorkavalt ereoranžid. Sel ajal on nad väga õrnad, puudutamine ja madalad temperatuurid võivad neid siis kergesti tappa. Tõugud läbivad neli kasvujärku ning viimases kasvujärgus kaaluvad keskmiselt 260 mg, nende keha on läikiv ja pundunud, kuid enne nukkumist tühjendavad nad soole ja kaotavad ligi poole oma kaalust, nende keha tõmbub lõõtsana kipra.

Vastsestaadium kestab +20 °C juures 18-20 päeva, temperatuuri tõustes see lüheneb, temperatuuri langedes aga pikeneb, jaheda ja vihmase suvega venib kuni kahe kuuni.

Nukkumine. Lõpetanud toitumise, roomavad täiskasvanud tõugud veel paar päeva ringi ning poevad seejärel paarikümne sentimeetri sügavusele mulda nukkuma. Nukkumiseks tehakse mulkast ja süljest tihe nukuhäll, mis on nii kaitseks kui ruumiks, kus toimub noormardikate koorumine. Lõhutud nukuhälli korral kooruvad deformeerunud tiibadega eluvõimetud mardikad.

Mullast väljunud vastkoorunud mardikad on esialgul pehmete kehakatetega ja ühtlaselt oranži värvi, triibud ilmuvad kattetiibadele 6-9 tunni möödudes, kuid kehakatete sklerotiseeerumine võtab veel mitu päeva aega. Tagatiivad pigmenteeruvad alles 5-6 päeva pärast.

Karulimardikas või lepatriinu?

Kartulipuhmastel on sooja suvega alati palju lepatriinusid, kes toituvad seal teistest putukatest ja nende munadest. Lepatriinu ja kartulimardika valmikuid omavahel segi ei aeta, küll aga nende munakogumikke. Mõlemad liigid munevad lehe alumisele küljele kogumikena, oranži või kollast värvi munad on tihedalt üksteise kõrvale asetatud ning kinnituvad lehe külge väikese varrekese abil. Lepatriinu munad on küll mõnevõrra väiksemad, kuid põllul on seda väga raske kindlaks teha. Teine lepatriinu jaoks ohtlik periood on nukustaadium, mil ta sarnaneb kartulimardika vanema kasvujärgu tõukudega ja seetõttu langeb sageli inimese ohvriks. Lähemal vaatlusel on ilmne erinevus siiski olemas: lepatriinu nukk on liikumatult kinnitunud lehe külge, tal puuduvad jalad ja peakapsel, kest on tugev ja kitiinne. Kartulimardika tõugud on liikuvad, neil on kergesti eristunud pea ja jalad, kehakatted on pehmed, külgedel korrapärane mustade täppide rida.

Leides taimedelt tundmatuid putukaid, tasub kõigepealt veenduda, kas taim on kahjustatud või mitte. Kartulimardika kahjustus paistab juba kaugele. Kui lehtedel on ainult lepatriinud, on taimed terved.

Allikas: raamat Kartulikasvatus (koostanud Juhan Jõudu, Tartu, 2002), lk 403-408.

Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata Say Coleoptera) Eestis: levik, arvukus ja bioloogia arvestades kartuli erinevate sortide ja nende kasvutingimustega, tõrje looduslähedaste vahenditega.

Kartulimardikat loetakse kõige olulisemaks kartuli putukkahjuriks Euroopas. Välikatsed näitasid, et kartulimardikate talvitumise edukus sõltub oluliselt mullatüübist: kergemates liivmuldades talvitus mardikas kõige edukamalt, seevastu raskemates savimuldades oli ellujäämus vaid ca 10%. Paiguti on kartulimardikas Eestis, eriti kagupiirkonnas muutunud paikseks ja nad segunevad sisserännanutega. Kohaliku populatsiooni suuruse määravad konkreetse aasta ilmastikutingimused - temperatuur ja sademed, neist tulenevalt toidu kvaliteet ja kättesaadavus, kuid ka talvitumise edukus.

Katsed sordieelistamisel ja munemiskoha valikul näitasid, et kõige eelistatum oli sort ‘Lido’ ning kõige vähem eelistatum oli ‘Quarta’.

Kartulimardika tõukude toitmine insektitsiidse taimeekstarkti sisse kastetud lehtedega näitas, et  suurimat vahetut toksilisust põhjustas Sosnovski karuputk (75-80% suremust). Neemipuu ekstrakt avaldas viimase kasvujärgu tõukudele tugevat repellentset lõhna ja deterrentset mõju, kuid kõik töödeldud isendid hukkusid moondel.

Kartulimardika erinevate elundkondade talitluse uurimiseks kasutati autorite poolt välja töötatud uudset metoodikat, mis võimaldas registreerida lihaste kontraktsioone , ainevahetuse taset ja gaasivahetuse tsüklilisust. Külmaaklimatsiooni laborikatsed mardikatega näitasid, et nullilähedases miinustemperatuuris mardikad karastuvad ja nende allajahtumise võime suureneb. Kestev madal plusstemperatuur põhjustas lootearengus funktsionaalseid häireid, mis lõpptulemusena olid letaalsed.

Allikas: ETF grant 3535  1998…2001, grandihoidja vanemteadur Luule Metspalu.