21. juunil algab suvi, pööripäevaga saabuvad aasta kõige pikemad päevad, mil jääb loodusega tutvumiseks piisavalt aega.

Vanarahvas teadis, et jaaniajal on päike oma pesas. Pööripäevast edasi neljal päeval tõuseb päike täpselt samast kohast: hommikul kella nelja paiku kirdest. Eestis on suvisel pööripäeval valget aega umbes 18 tundi.

Suvist pööripäeva võib nimetada päevapesaks, suveharjaks, leedoks või jaaniks - igal juhul on päike taevalael kõige kõrgemal ja tema võim kõige kangem.

Ainuüksi pikad päevad muudavad suve alguse imeliseks. Vanarahvas arvestas oma tegemisi tihti pööripäeva järgi: jaanipäev oli hea päev ravimtaimede korjamiseks, jaanipäevane sadu ennustas vihmast lõikusaega ning vaikne tuul head pähklisaaki. Pärast jaanipäeva pidi alustama heinatööga.

Suve algus seostub igaühele erineva asjaga: kelle jaoks esimese maasikmarjaga, kellele sellega, et varbad saab järvevette kasta, kellele pesast lahkuvate linnupoegadega.

Teadur Kalju Kask peab suve alguseks seda, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb pikemat aega üle 13 soojapügala.

See langeb kokku ajaga, mil väljas võib hakata kasvatama soojalembesi köögivilju, viljapuud on lõpetanud õitsemise, kuid pihlakas alles puhkeb õide.

Suvi käes

Loodusvaatlejad leiavad, et suvi looduses on juba kätte jõudnud. Nii võib ilm.ee vahendusel lugeda, et juba sehkendavad ringi harakalapsed ja iseseisvaid lennuharjutusi tegevad rasvatihasehakatised, sügavpunased tõrvalilled ning kollased tulikad annavad märku suve saabumisest.

Punaka tõrvalille elupaigaks on kuivad niidud, liivikud, eriti aga päikesepoolsed kuivad künkanõlvad.

Tõrvalill moodustab suuri tihedaid kogumikke ning tema õitsemise ajal tundub, nagu oleks mõnele künkale violetseid vaipu maha laotatud.

Kohe tunneb tõrvalille ära, kui ta kätte võtta, sest taime vars, eriti ülemiste sõlmekohtade juurest, on kaetud kleepuva ainega, mis meenutab tõrva ja on lillele ka nime andnud.

Selle tõrvaga kaitseb taim oma õisi sipelgate eest, kes tahavad küll nektariga maiustada, kuid ei tolmelda. Kui õitsemine lõpeb, kuivab ka tõrv.

Suvest annavad märku veel kodumaised orhideed: niidul võib näha õitsemas sõrmkäppa, metsades ööviiulit. Ööviiul ehk kaheleheline käokeel on Eesti üks tavalisemaid käpalisi, rahvasuu on andnud talle sadakond nime.

Ööviiuliks kutsutakse taime seepärast, et ta hakkab eriti tugevasti lõhnama just pimeduse saabudes. Siis võib kogu aas või metsaalune mattuda magusasse või vahel isegi veidi vängesse lillelõhna. Sellist lõhna pole ühelgi teisel meie käpalisel.

Tiirutavad kiilid

Kiilid on Eesti suurimad putukad, kui arvestada nende tiibade ning keha mõõtmeid. Nad on pika ja saleda kehaga, mis on enamasti erksates värvides, nelja pika tiivaga, suure pea ja suurte silmadega. Praeguse soojalaine ja päikesepaistega on neid tõeliselt palju. Kiililised on röövtoidulised, lõuad on neil suured ja tugevad ning jalad varustatud ogadega, saaki püüavad nad lennult.

Punased maasikmarjad

Maasikate lõhna tunneb juba kaugelt, Rakvere turulgi müüakse juba omamaist maasikmarja.

Lõunaeestlane Maris on korjanud punaseid marju avamaaltki. “Juba nädala eest sain esimesed,” ütles ta.

Rahvasuu räägib aga, et esimesed kolm punast metsmaasikat pidid olema lausa võlujõuga. Need peab asetama keelele, seejärel tuleb sulgeda silmad ning soovida sel ajal kolm soovi - need peaksid täide minema. Maasikad annavad ka jõudu ja energiat kurnatutele ning kehvveresuse all kannatajatele.

Vanarahvas on öelnud, et kolme marjaga saab endale ühe tilga verd juurde.

Sobiv aeg kasevihta teha on juunis. Kunagi õpilaste suvemalevas on saanud vihtu valmistada - mäletan, et metsas lõikasime ühepikkused kaseoksad, seejärel sidusime need kimpudeks.

Metsamehest isa õpetas, et kaseoksad lõigatakse umbes poolemeetrised.

Oksi ei panda kokku suvaliselt, vaid vaadatakse nende kaardumist ning asetatakse kaks kaarduvat kimpu vastakuti, sabad risti.

Kinnisidumist alustatakse vertikaalsuunal üle kimpude ristumiskoha, poole sidumise peal painutatakse kimbud teineteise peale.

Viht köidetakse üheks tervikuks ning kuivatatakse kuivas, kuid liikuva õhuga ruumis.

Kased on seotud ka tihedalt jaanipäeva kombestikuga - nende räästasse torkamine pidi kaitsma pikse ja kurja eest. Kased sobisid hästi ka väljavalitu ukse taha viimiseks.