Enne jaani võib metsaservades ja teeäärtes õhtuti märgata rohekalt helendavaid täpikesi. Tegemist on jaaniusside, teaduskeeles jaanimardikatega.

Jaaniussid pole tegelikult ussid, vaid hoopis mardikad. Rahvapärase nimetuse on nad saanud tiibadeta emasloomade järgi, kes meenutavad ussikesi.

Mati Martin ja Urmas Kokasaar kirjutavad ajakirjas Horisont, et jaanimardikad eelistavad elupaigana niiskeid looduslikke niite, karjamaid, metsaservi ja võsastikke, harvem vähe hooldatud parke, kuid kultuuristatud aladele ei tule. Eestist on leitud neid peaaegu kõikjalt.

Jaanimardiklased on tuntud oma võime poolest fosforselt helendada.

Nende valgus on kõige eredam päikeseloojangu ja kesköö vahelisel ajal. Päeva saadavad putukad mööda puudel või madalamatel taimedel.

Jaanimardika helenduselund on kujunenud putuka rasvkehast ja paikneb tagakeha kõhupoolel. Roheka hiilguse põhjustab orgaanilise aine - lutsiferiini lagundamine.

Mardikad suudavad oma helendamist ise reguleerida, nende valgus on külm, sooja see ei anna.

Enamiku oma kuni kolmeaastasest elust veedavad jaanimardikad röövtoidulise vastsena.

Lühike, vaid paarinädalane täiskasvanuiga sunnib paljusid suguküpseid isendeid sootuks paastuma. Kui söögipoolist ikkagi pruugitakse, on eelistatumad road õietolm ja nektar.

Mall Hiiemäe kogutud rahvakombestiku järgi toob jaanimardika rööviku leidmine õnne. Jaanitulelt mindi jaaniussikesi otsima, leidjal oli oodata õnne, peatset abiellumist.

Ilmaprognoosis kuulutas jaaniussikeste ilmumine sadu, tugevat kastet, ilmamuutust, varane ilmumine sooja suve, kauane nähtaval püsimine suvelõpul sooja sügist.