Inimese ja rästiku kokku saades ehmuvad mõlemad. Kui kohtumine ei lõpe ussi rahumeelse sündmuskohalt põgenemise, vaid salvamisega, tuleks inimesel rohkelt juua ja võimalikult vähe end liigutada.

Kuidas olla ussiga?

Kui plaanis on metsa minna, siis tasub säärsaapad jalga tõmmata, et end võimaliku rästikuhammustuse eest kaitsta. Rästikut kohates on mõttekas rahulikult mõned sammud taganeda, andes sel ajal rästikule võimalus põgeneda, sest tegelikult ta pelgab inimest ja poeb hea meelega peitu. Kui aga talle peale astuda, siis ta salvab enesekaitseks.

Aga mis teha siis, kui asi juba räbal, sutsakas käes? Kust leida rohtu, mis surmasuust päästaks? Kas on miskit seerumit rästikuhammustuse vastu?

Hammustuse puhul tunneb inimene esialgu nõrka valusat pistet. Peatselt valu tugevneb ja hammustuskoha ümbruses tekib turse, mis levib kaugemalegi. Üldnähtudest võivad esineda nõrkus, peavalu, uimasus, peapööritus, iiveldus, oksendamine, raskematel juhtudel ka krambid.

Maohammustuse puhul tuleb vältida kõike, mis kiirendab vereringet: kannatanul ei tohi lasta käia ega joosta, ei tohi talle anda alkohoolseid jooke, mille toimel veresooned laienevad, soodustades sellega mürgi levimist organismi. Pealegi fikseerub mürk alkoholi toimel närvikoes ja ka maomürgivastasest raviseerumist on siis vähe abi.

Rästikult hammustada saanu peab jääma lamama, sest liigutused viivad mürgi kiiresti üle keha laiali. Vigasaanud jäse on soovitatav lahastada, et vältida selle liigutamise võimalust, aga teha seda nii, et lahas hammustuse kohas sisse ei sooni. Kannatanule tuleb anda rohkesti juua, et mürk neerude ja seedekulgla kaudu kiiremini erituks. Lähimasse haiglasse arstiabi saamiseks tuleb ta toimetada lamavas asendis, et vältida vererõhu võimalikust langusest tingitud minestamist.

Rästiklaste mürgis sisalduvad ensüümid (proteaasid) põhjustavad veresoonte valgukesta lagunemise ja rakkude hävimise. Valkude lagunemisel tekivad histamiin ja bradükiniin, mille sattumine vereringesse omakorda põhjustab veresoonte järsu laienemise, nende seinte läbilaskvuse suurenemise ja vererõhu languse. Teine rästikumürgi ensüüm - hüaluronidaas- muudab sidekoe kohevaks, kiirendades sellega mürgi levikut.

Eestis levinud rästiku hammustus on enamasti kergeloomuline. Raskemaid seisundeid tuleb ette väikelastel ja neil, kellele on valesti antud esmaabi. Oluline on ka psüühiline toime: hirm muudab kannatanu seisundi raskemaks.

Täiskasvanule on rästiku hammustus eluohtlik siis, kui ta on hammustada saanud näo, pea või kaela piirkonda, kust mürk satub kiiresti suures koguses peaajju, kusjuures neurotoksiinid põhjustavad elutähtsate närvikeskuste halvatuse, samuti võivad tekkida ajukoes verevalumid. Jäsemesse hammustamine ei ole tervele täiskasvanud inimesele tavaliselt eluohtlik, küll aga põhjustab mõnenädalast töövõimetust, kui kannatanu ei saa õigeaegselt ravi.

Tundemärgid

• turse või verevalum hammustuse kohas;

• tuimus või torkimistunne mõnes kehaosas;

• üldine nõrkus, minestamine, krambid ja külmavärinad;

• iiveldustunne ja oksendamine;

• hingamisraskused.

Kannatanul tuleks:

* juua rohkesti vett, teed või piima, et mürk organismist eemaldada;

* hoida hammustada saanud jäset rindkerest (südamest) madalamal;

* liikuda võimalikult vähe, vältida käimist, kindlasti ei tohi joosta;

* üksi olles püüda ettevaatlikult liikudes jõuda lähima tee või elamuni;

* võimalikult kiiresti jõuda lähimasse haiglasse, et süstida vastumürki.

Mingil juhul ei tohi hammustada saanud jäsemele panna žgutti.

Salvata saanut tuleb transportida lamavas asendis ja talle ei tohi anda alkohoolseid jooke - nende toimel veresooned laienevad ja mürk levib organismis kiiremini. Samuti ei tohi haavale teha sisselõiget ega verd välja imeda.