Tartumaa uuselamurajooni noores aias hakkab silma peamiselt rahulik looduslähedane roheline toon, sest punase-oranži-kollasekirjut tavapärast suvist õitemerd perenaine ei armasta.

Viis aastat tagasi hakkas perenaine rajama oma vastvalminud maja ümber täiesti tühjale platsile aeda. Krundil ei kasvanud isegi ühtegi puud, mis oleks mõnele osale platsist varju andnud ning naabrite eest varjanud. Sestap otsustas ta kõigepealt valmis teha n-ö rohelise aia, mida piirab valge puidust võre koos elulõngadega. Aed ise koosneb roheliste ja lopsakate taimedega peenrast ning selle ees asuvast väikesest neljakandilisest tiigist. Tiigi kaldal valvavad kaks keraamilist halli konna, ühel veejuga suust purskamas. Keraamikat on aias veelgi, näiteks istub maja ees kadakate ja elupuude vahel kunstnik Anne Keeki meisterdatud sinakashall lind.

Peranaine on hoolikalt läbi mõelnud, kuhu aias midagi paigutada – enne peenarde rajamist joonistas ta kõigepealt paberile plaani. Naine ütleb, et armastab korrapärasust ning seetõttu on nii tiik kui ka lillepeenrad laitmatult sirgete servadega neljakandilisteks kujunditeks vormitud. Tiigi ääre kattis ta siit-sealt Eestimaalt koju toodud kividega.

«Kivid panin seetõttu, et ei tahtnud, et muld ja vesi koos oleks, sest siis kasvavad vee peale ikkagi lõpuks taimed,» selgitab perenaine.

Aeda planeerides lähtus ta põhimõttest, et mida vähem kriiskavaid värve ja mida vähem hoolt nõudvaid taimi, seda parem. Enne, kui naine midagi oma pisikeses aias maha istutas, luges ta taimede kohta hoolikalt kirjandust – kui kõrgeks kasvavad, kas on meie kliimas vastupidavad, kas vajavad kevadel varjutamist jne.

Ta armastab lihtsaid ja vastupidavaid eestimaiseid liike ning kui mõne taimega tuleb liiga palju vaeva näha, siis seda ta oma aeda ei lase. Sellest hoolimata õitseb peenardel igal aastaajal midagi põnevat. Hiljuti lõpetas õitsemise valgete õitega tuhkurenelas Grefsheim, kaks korda suve jooksul pakuvad õieilu lupiinid, peenral kõrguvad teiste seas lavendel, kukekannus, kellukad ja hall salvei. Kevadel aga on õitsemisjärg traditsiooniliste sibullillede-tulpide ja kellukeste käes.

Kuigi maja asub sõidutee kõrval, ei tahtnud perenaine aia äärde traditsioonilist korrapärast hekki. «Minu meelest peab hekk olema laitmatult pügatud ja sellepärast ma seda omale ei taha,» kõneleb asjaosaline. Seetõttu tegi ta aia äärde vabaheki – istutas mõned kaljukadakad (Blue Haven) ja pistis nende vahele ruumitäiteks natuke põõsaid. «Need saab välja juurida, kui kadakad liiga palju laiusesse sirguma peaks,» mainib perenaine.

Küll aga jätkub perekonnal hoolt ja püsivust, et murulapp kord nädalas niidukiga üle käia. Heleroheline muruhein tundub jalaga peale astudes pehme nagu metsasammal.

«Kõik küsivad, et millega ma küll väetasin, et muru selline on,» märgib naine. Ning avaldab kohe lihtsa retsepti – seeme tuleb mulda külvata ja plats korra kompostimullaga katta. Edasi kasvab kõik juba iseenesest ning aedniku hooleks on vaid niitmine.

Maja ees troonivad aga mitmed igihaljad okaspuud. Needki kasvavad aedniku jaoks soodsal pinnasel, nimelt tekstiilil, mis kaetud kivikillustikuga. Ta mainib, et mõnest pudenenud seemneest tekib vahel peenrale mõni rohulible, kuid nende väljakitkumine ei ole väga suur töö. Killustikku tuleb ainult vahepeal rehaga liigutada, siis ei saa seemned juurduda.

Eriti võimsalt on end fassaadpeenral sisse seadnud madal heleroheline Wiltoni roomav kadakas, mis lookleb ühtlase vaibana mööda maad. Päris ukse ette on perenaine istutanud aga kaks kerajat kääbusmändi.

Huvitavaid puid leidub aias veelgi. Üks pilkupüüdvamaid isendeid on väändus okstega sarapuu Contorta. Talvel, kui puu oma suured lopsakad lehed maha ajab, on ta isegi ilusam, sest keerdus oksad tulevad siis selgemalt esile.

Okaspuudele ja rohelusele rõhuvast aiast ei puudu siiski ka roosid. Kuid needki on noorele rohelisele aiale omaselt teistsugused – tagasihoidlikumad valgete õitega madalad ja roomavad pinnakatteroosid Swany.