Eesti paekivi on ilus, mitmevärviline ja mitmesordiline ning ka vastupidav materjal, kui seda õigesti kasutada.

Kõige laiemalt ja juba ligikaudu 700 aastat rakendust leidnud paekiviliigid Eestis on Kaarma dolomiit, Lasnamäe ehituslubjakivi, Vasalemma “marmor”, Orgita dolomiit ja Ungru lubjakivi. Nendest on valmistatud paljud meie kirikute, linnuste, mõisate, kloostrite ja taluhoonete raiddetailid, nagu portaalid, sambad, konsoolid ja nurgaketid.

Paas ja dolomiit on populaarsed ehitusmaterjalid ka tänapäeva eramuehituses. Paekivist on projekteeritud nii klassikalisi kui ka funktsionalistlikke elumaju ning nende juurde müüre ja rinnatisi.

Kui arhitektuuris on kasutatud paekivist detaile, siis niisuguse hoone juurde sobib suurepäraselt ka samast kivimist sillutis. Paekivi on kättesaadav ja hinnalt soodsaim looduslik teekattematerjal, mis ei jää aiakujunduses domineerima ja sobitub hästi eri kujundusstiilidega.

Teed ja rajad

Põhjarannikul kasutatakse teekatteks sageli ära elamu vundamendiaugust väljamurtud paekiviplaate. Paekivi murdub eri piirkondades ja kihtides väga erinevalt – mõned kihid moodustavad vaid õhukesi, kuni 3 cm paksuseid plaate, teised võivad murduda telliskivipaksuste tükkidena. Tuleb aga arvestada, et autotee jaoks peab materjal olema vähemalt 7 cm paks, jalgtee puhul piisab 5 cm paksusest kivist.

Maapinnalähedastes kihtides paiknev paas on üldjuhul habras ja sillutiseks ei sobi. Niisugune kivi hakkab maapinnal temperatuurimuutuste tagajärjel kiiresti lagunema. Välitingimustesse sillutise rajamiseks ei sobi ka dolomiit, mis on väga poorne ja samuti ei talu temperatuurimuutusi.

Sügavamates kihtides leiduva paasi toon võib olla väga varieeruv – kollasest sinakashallini. Kusjuures hall paas on osutunud veidi vastupidavamaks kui kollakas.

Kindel aluspind

Kiviplaadid paigaldatakse kas killustiku- ja liivaalusele või killustiku- ja kuivsegualusele. Odavaim moodus on paigaldada paekiviplaadid killustiku- ja paetuhaalusele. Paetuhk on aga külmatundlik –  pakasega võib selles tekkida külmakergitus, mis kergitab ka kive ja muudab kevadeks kogu teepinna konarlikuks. Samas olen aga näinud paetuhaalusele paigaldatud sillutisi, mis on väga kenasti talvekülmale vastu pidanud.

Liivale paigaldatavad kiviplaadid peaksid olema võimalikult suured ja vuugid kivide vahel võimalikult väikesed. Et kivid omavahel paremini ühilduksid, kuid säiliks nende looduslik üldmulje, lõigatakse kivide servad vajadusel osaliselt sirgeks. Lõige tehakse ketaslõikuriga kivi allapoole jäävasse külge, nii et see ei läbista tervet kivipinda. Viimane riba lüüakse lahti haamriga. Nii toimides ei teki teravat, tehislikuna mõjuvat lõikeserva.

Äärekiviga või ilma?

Kas paekiviteele on vaja ka äärekive, selles osas lähevad kivimeistrite arvamused lahku. Äärekivi annab kahtlemata teele või platsile vajaliku stabiilsuse, kuid kujundusse ei ole sageli võimalik sobitada betoonist äärekivi ja paekivi kombinatsiooni.

Äärekivi asemel saab paigaldada teeservale toeks betoonpadja. Betoonpadi tehakse nii sügavale kui võimalik ja maskeeritakse mullaga. Kui niisugune teerada murus lookleb, kipub tee servades kasvav muru kuival ajal kiiresti kõrbema, kuna betoonpadja peal olev mullakiht on õhuke. Probleemi vältimiseks tuleks teerada põuaajal kasta või siis planeerida teeraja servadesse hoopis istutusalad.

Põhjalikumalt saab lugeda maikuu ajakirjast Kodukiri.