Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi. Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega.

Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama, siga kõrva päikese käes paistma jne.

Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga.

Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt.

Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.

Vanematest maagilistest tavadest oli Kirde-Eestis 19. sajandil kasutusel künnihärgade sarvede kõrvetamine, et härjad / nende sarved oleksid kündmisel tugevad. Et härg oli pikki sajandeid peamine künni- ja veoloom, siis oli see sama oluline maagiline tegevus nagu näiteks hundi silmade kõrvetamine ja susimine kevadistel tähtpäevadel. Õmblustööd olidki sellel põhjusel päeva soositud tegevuste hulgas – nõelapisted usuti kanduvat üle metsloomadele.

Töökalendris algas küünlapäevast ja kestis jüripäevani kangakudumine.

Küünlapäeval sõlmiti veel 19. sajandil kõrtsis nn mokalaadal teenistuslepinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid, samuti suviseid hooajatöölisi. Varem oli see ka mõisatööliste kauplemise aeg.

Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.

Töökeelud

Rangelt oli keelatud ketramine.

Rituaalsed toidud

Rituaalne odratangu- või odrajahupuder. Seapea, seajalad või seakülg. Punane õlu ja viin, 20. sajandil ka vein, mahl ja punased marjad.

Toiduretsepte vaata http://www.kokaraamat.ee/tahtpaevaretseptid.php?cat=2

Küünlapäev ja kirikukalender

Küünlapäev on idakirikus ja armeenia kirikus seotud Kristuse esimese templisse viimisega, läänekirikus aga tuntud kui Maarja puhastamise päev 40 päeva pärast Kristuse sündi. Püha tähistamine algas 4. sajandil Bütsantsis ja 7. sajandil Roomas. 11. sajandist hakati altari ees küünlaid pühitsema. See tava levis väga kiiresti ja laialt ja jäigi päeva tunnuseks.

Legendi järgi süttinud Kristuse kirikusse viimisel seal küünlad, mille järgi päev ongi oma nime saanud. Küünal ja valgus on üleüldiselt Kristuse sümbol. Keskajal valati Kristuse märgina küünlapäevaks eriti suur küünal.

Sündmuse kajastamist kunstis vt: http://www.miksike.ee/lisa/pidu/kuunlapaev/knlapaev.htm

Mida teised teevad

Asteekidel algas sel päeval pidustustega uus aasta. Inglased tähistavad jõulude lõppu nagu ka sakslased ja paljud teised rahvad.

Küünlaprotsessioonid

Kogu Euroopas levisid keskajal küünlaprotsessioonid, mis on püsinud siiani populaarsetena. Arvatavasti tulenesid need vanast tavast enne külvi tõrvikuvalgel põlde puhastada ja pühitseda, samuti mitmesuguste haldjate austamise kommetest. Ilmselt viitavad ka eesti rahvakalendris sisalduvad teated just neile seostele.

Mida tähendab puna joomine

Puna joomine kuulub olemuselt analoogiamaagiliste tegevuste hulka. Usuti, et kindlal päeval annavad punast värvi joogid selleks aastaks puna näkku. Teatavasti peeti pikki sajandeid punavat või õhetavat nägu tervise ja ilu sümboliks. Punajoogiks võis olla õlu, millele oli värvi juurde lisatud, punaseks värvitud viin, hiljem ka punane vein ning koguni punane mahl või morss.

Puna joodi Lääne-, Lõuna-Eestis ja saartel küünlapäeval, mujal aga maarjapäeval, mis ongi jäänud peamiseks puna joomise ajaks Eestis.

Kuidas loetakse nädalaid

Kuna trükitud kalendrid olid kallid ja neid polnud alati käepärast, arvestati aega mitmeti. Näiteks karjased lõikusid nädalaid karjakepile.

On päris mitu nädalate lugemise süsteemi, mis aitasid pühi arvestada. Näiteks loeti küünlapäevast jüripäevani (siis algasid kiired põllutööd): Küünlapäävast on kolm kukke (madisepäev), seitse siguje (maarjapäev), kaheksa karjalasku, kümme kündi, üheksa jürgi.

Mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küünlapäeva, küünlast seitse maarjapäeva, maarjast neli jüripäeva, jürist üheksa jaanipäeva, jaanist neli jaagupisse, jaagupist kaks lauritsapäeva, lauritsast kaks pärtlipäeva, pärtlist viis mihklipäeva.

Küünlad

Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel 20. sajandi keskpaiku üsna tavaline – nii sai endale huvitava kujuga ja individuaalseid valgusallikaid. Elaval tulel usuti olevat suur mõju inimestele, taimedele ja loomadele, mistõttu ei võinud teataval ajal (näiteks jõuluõhtul ja nääriööl) lasta tulel ega küünlavalgusel langeda põllule, sest muidu n-ö põleb vili sellelt kohalt ära, sinna ei kasva midagi.

Küünlad kuuluvad muistsest ajast riituste, pühade, karnevalide, protsessioonide ja pidulike hetkede juurde. Küünlavalgus markeerib sakraalset aega ja tule mõju inimese elukäigule. Küünal on sageli olnud materiaalse ja mentaalse ehk vaimumaailma ühendajaks. Ristikirikus on küünal maailma valguse ehk Kristuse sümboliks.

Keskajal hoidsid katoliiklased preestri õnnistatud küünalt kodus deemonite, nõiduse ja äikese vastu, palverännakutel oli see tavalisemaid ande, samuti jäeti erilistele altaritele ja kujude juurde raha küünalde süütamiseks.

Rahvatraditsioonis aga ennustati ja ennustatakse tänini küünaldega inimsaatust ja tulevikku, tehakse kaitseriitusi ja ravitakse. Küünlad on olnud kasutusel ka maagiliste riituste juures, keskajast on levinud teated nendega nõidumisest. Viljakushaldjas Peko kuju valmistati mõnedel teadetel vahaküünlana või süüdati küünlad puust kuju peal. 17. ja 18. sajandil on vahakujusid ja -küünlaid ohverdatud tähtpäevadel pühapaikadesse.

Küünlad kuuluvad kesksete inimelu sündmuste, sünni, pulmade ja matuste juurde ammusest ajast. Veel 19. sajandil süüdati ja hoiti tuld vastsündinu lähedal, et kaitsta teda õnnetuse ja kurjade jõudude eest. Eriti olulised on olnud küünlad, mis süüdatakse lahkunute mälestuseks ja nendega sideme loomiseks. Eestlased on süüdanud sugulaste ja armsate inimeste haudadel küünlaid jaanilaupäeval ja jõululaupäeval, samuti surnuaiapühal. Küünlad asetatakse ka inimese hukkumispaika. Viimase kümmekonna aasta jooksul on saanud tavaks süüdata küünlad kalmudel või akendel ka hingedepäeval.

Küünlaid on olnud tavaks süüdata enam kui saja aasta jooksul jõulukuusel ja ennustada nende järgi elu ja saatust vana-aastaõhtul. 20. sajandisse kuulub komme süüdata küünlad sünnipäevapeol – enamasti nii palju küünlaid, kui vanaks inimene saab. Ka sel puhul on küünalde surnuks puhumisel endeline tähendus: kui kõik küünlad ei kustu korraga, siis märgib see omaniku ebaõnne.

Viimastel kümnenditel on küünlaid süüdatud ka pimedal sügis-talvel kodudes, töökohtades ja avalikes hoonetes, samuti suuremates linnades teatrite, kohvikute, muuseumide jm välistreppidel või ukse ees otse tänaval. Pidulike sündmuste ja pühade puhul süüdatakse õueküünlaid ka eramajade treppidel ja õues. Samasse aega jäävad linnatänavatel puude kaunistamine elektriküünaldega, valguslinikud teatrihoonetel ja tänavatel. Elavat tuld on 1960. aastatest aina enam asendanudki elektriküünlad. Need on populaarsed advendiajal akendel (nn seitsmeharulised advendiküünlad) ja jõuluajal jõulupuul, seda nii ühiskondlikes hoonetes, näiteks koolides ja lasteaedades, kus tuleohutuseeskirjad ei luba lahtist tuld kasutada, kui ka kodudes.

Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas