Metsas on leetunud muld viljakas ja seda eelkõige okaspuude kasvuks. Põllul sõltub saagikus aga palju sellest, kuidas leetunud mulda kohelda, selgitas mullaökoloogia professor Endla Reintam. Huumushorisont võimaldab tegeleda põllumajandusega, kuid arvestada tuleb seda, vesi filtreerub läbi selle mulla kiiresti ning toitained muld hästi kinni ei hoia. Ka on muld happeline ning saagi saamiseks on vajalik lupjamine.

Leetunud mullad on kujunenud leetumise ja kamardumise koosmõjul ning neile on iseloomulik rohkem kui viie sentimeetri tüsedune huumushorisondi olemasolu. Need mullad on karbonaadivaesed ja kerge lõimisega (liivad või saviliivad). Leetumine on mullamineraalosa lagunemine happeliste huumusainete mõjul ja laguproduktide uhtumine mulla sügavamatesse kihtidesse laskuva veega. Mulla profiil on väljauhteline, vahetult huumushorisondi alla võib jääda hele leethorisont või profiili alumisest osast tumedam välja-sisseuhte komplekshorisont.

Muld on levinud terves Eestis. Kokku moodustab see mullatüüp viis protsenti Eestimaa muldadest ning 3,8 protsenti kogu põllumaast. Peamised levikualad on Lõuna-Eesti lubjavaesel moreenil Võru-,Valga- ja Põlvamaal, samuti Põhja-Kõrvemaal, Kunda ümbruses, Edela-Saaremaal ja Lääne-Hiiumaal.

Seekordsel mullapäeval olid fookuses tasakaalustatud väetamise küsimused, sest lisaks saagikuse toitainete lisamisel kandev roll mulla ja kogu ümbritseva keskkonna seisundi ning taimekasvatuse tasuvuse kujundamisel. Osalejad said ülevaate väetiste kasutamise erinevatest aspektidest rohepöörde valguses ning Eesti põllumuldade väetistarbest.

Allikas: Eesti Maaülikooli pressiteade